Arengumaagide Foorum

[Naine]

Panen kogu teksi copi paste siia, kuni pikalt oli see link maas...

http://helios.kolhoos.ee/stories/storyReader$218

Theun Mares on LÃĩuna Aafrika nagual, kes esindab tolteekide liini, mis on erinev Castaneda poolt kirjeldatust. Käesolev kokkuvÃĩte on tehtud venekeelsest raamatust, mis inglise keeles on ilmunud 1995 aastal. Tolteekide Ãĩpetused I osa SÃĩjameeste tagasipÃļÃļrdumine ( Of the Toltec Teachings. Return of the Warriors).

KÃĩik, mis tÃĩmbab tähelepanu, omab jÃĩudu.

Aegade alguses…kaheksateist miljonit aastat tagasi tulid koos inimkonnaga maale mÃĩned grupid inimesi, keda me tänapäeval nimetame preestriteks ja pÃŧhamute preestriteks. Inimkond unustas oma kodumaa ja pÃļÃļrdus abi saamiseks preesterkonna poole, et nad juhiksid neid vaimselt. Seda perioodi mäletatakse, kui Lemuuria perioodi.

Preesterkonda nimetati “Tolteekideks” ( teadmistega inimesteks). Tolteegid vÃĩtsid endale Ãŧlesandeks vÃĩimalikult kiiresti tuua inimkond tagasi oma kodumaale. Sellel pÃĩhjusel hakati neid nimetama vaimu sÃĩjameesteks, kes vÃĩitlesid vabaduse eest.

Selleks, et meenutada oma mineviku ettevalmistus, Tolteegid hakkasid arendama nägemise vÃĩimet, kuna nad omasid seda, mida tänapäeval nimetatakse Kolmandaks Silmaks. Tolteegi nägijad kaotasid nägemise ainult mateeriasse sisenemise momendil. Kuid niipea kui mÃĩned hakkasid meenutama nii nägemine taastus.

Need teadmised sisaldasid eelkÃĩige seda, mida me nimetame tahte jÃĩuks ( will-power), matemaatikaks, astronoomiaks ja astroloogiaks. Tolteegid kasutasid tahte jÃĩudu, selliselt, et neil polnud raske tÃĩsta Ãŧlesse väga raskeid esemeid, valdasid levitatsiooni, seda oskust oli hiljem vaja ehitades Egiptuses pÃŧramiide.

Tolteegid Ãĩpetasid ka praktilisi oskusi : kalapÃŧÃŧki, jahi, toiduvalmistamist, ehitust, matemaatika aluseid ja kunsti. Kuna nende teadmised kuulusid teise maailma, siis oli nende teadmiste edasiandmisega seoses suuri probleeme. Tolteegid said halvasti aru elu keerukusest fÃŧÃŧsilisel tasandil. Nende teadmised mateeriast olid piiratud. Tolteegid nägid asju nii nagu need olid ja nad ei suutnud mÃĩista duaalsuse peensusi ja ega selle tähendust. Selle tulemusena sellised mÃĩisted nagu suhted ja kogu elava koostegutsemine jäid neile arusaamatuks, kuigi Tolteegid kasutasid seda instinktiivselt. Selle mittenägemine viis Tolteekide esimese langemiseni. Seda tingisid egoismi kÃĩige halvemad vormid.

Tuhande aasta jooksul Tolteegid juhtisid rahvast ja see periood on teada kui At­lan­tise periood. Atlantise inimestel oli Imperaator, keda nimetati Valgeks sellel pÃĩhjusel, et ta omas tohutu suuri teadmisi, Tolteekide hulgas ja ta kiirgas valget valgust. Imperaator valitses rahvast Tolteekide pealinnast, mida nimetati Kuldsete Väravate Linnaks.

Aja jooksul mitmed klanni pÃŧÃŧdlesid suurema vÃĩimu ja teadmiste poole. Osad Tolteegid alustasid eksperimente selleks, et suurendada oma psÃŧÃŧhilisi vÃĩimeid ja saada eeliseid teiste inimeste ees. See oli maagia ja mustade kunstide praktika alguseks. TÃļÃļtati välja keerulised praktikad ja rituaalid, mis lubasid koguda jÃĩudu ( tahet).

KÃĩik need rituaalid vÃĩimaldasid maagidel koguda jÃĩudu ja nad hakkasid omandama vÃĩimu teiste linnade ja Tolteekide Ãŧle. kui Tolteegid hakkasid vÃĩitlema omakeskis vÃĩimu pärast, arenesid kiiresti sÃĩjapidamise viisid ja kuna nendes sÃĩdades kasutati nii fÃŧÃŧsilist kui ka psÃŧÃŧhilist jÃĩudu, tekitasid nad tohutuid purustusi.

Imperaator oli sunnitud lahkuma ja troonile asus Ãŧks maagidest.

Valge imperaator ja tema lähikondlased said aru milleni viib selline jÃĩu kasutamine ja see viis suure Tolteekide rändeni, osa rändas Egiptusesse, osa PÃĩhja ja LÃĩuna Ameerikasse, pÃŧÃŧdes päästa inimesi katastroofi eest.

Mustade Tolteekide vÃĩim loodusjÃĩudude Ãŧle oli nii suur, et see viis Maa jÃĩud tasakaalust välja.

Esimene suurem katastroof toimus 800000 aastat tagasi. See hoiatus pidurdas musta maagia praktikat mingiks ajaks, kuid mingi aja pärast kÃĩik taastus. 200000 aastat tagasi toimus uus katastroof, mis jättis Atantisest järgi kaks saart. 75000 aastat tagasi vajusid merre ka need saared ja järele jäi ainult saar, mida nimetati Poseidonis. 9564 aastat enne meie aega Poseidonis uppus, vulkaanipurskest tekkinud laine tagajärjel.

Purustuste perioodil atlantide jäänused asustasid erinevaid maailma osi. Tolteegid panid aluse egiptuse, kaldea, peruu, akkadi ja tiibeti dÃŧnastiatele, väikese grupid sattusid Euroopasse, Aasiasse ja Aafrikasse. Tolteeke on vÃĩimalik kohata kÃĩikjal Ãŧle maailma. Järeltulijad kaotasid oma nägemise. Nende hulk, kes valdasid tÃĩelisi nägijate teadmisi kahanes kiiresti. Suurem osa Tolteekide järglaskonnast omasid suuri teadmisi ja jäid liidriteks, kuid nad ei olnud enam nägijad.

Nägemise puudumine oli nähtavaks takistuseks. Selleks et saada esivanemate teadmisi, kasutati ravimtaimi ja jÃĩutaimi, mis aitasid näha. Narkootikumid aitasid teatud astmeni. Kui kasu oli väiksem, kui fÃŧÃŧsilisele kehale tekitatud kahju.

Soov näha oli nii suur, et ta muutus tähtsamaks kui teadmised. Kasvas enesetähtsustunne. Mustad kunstid tÃĩusid jälle au sisse. Saabus ajajärk, mida Castaneda nimetab vanade nägijate ajajärguks. Taastati vanad rituaalid. Need rituaalid vÃĩimaldasid manipuleerida oma teadvustamisega ja saavutati see, mida nimetatakse muutunud vastuvÃĩtu seisundiks. Kasutades neid rituaale saadi palju teadmisi nii orgaanilisest, kui ka mitteorgaanilisest tasandist, kes elavad inimestega kÃĩrvuti. Kuna enesetähtsus oli suur kasutati neid teadmisi vÃĩimu saamiseks ja kÃĩigega manipuleerimiseks, mis sattus nende tähelepanu alla. Tänu nendele teadmistele saavutati vÃĩim tervete rahvaste Ãŧle.

Maagia Ãĩitses ja paljud Iidsed nägijad säilitasid oma mÃĩju kuni Kristuseni ja Kristliku Kiriku tekkimiseni. Suures osas nende maagide kahjuliku tegevuse tÃĩttu algas Kiriku jaht maausulistele.

Iidsed nägijad ei valitsenud piisavalt tahet, mida atlantislased valitsesid suure kergusega. See oli ka Ãĩnnistuseks, sest kui nad oleks valitsenud seda sarnaselt, oleks tulemused olnud sama hävitavad. VÃĩimetus juhtida tahet päästis maailma uutes katastroofidest. Vaatamata oma vÃĩimsusele olid rituaalid ebapraktilised.. fÃŧÃŧsilisel kokkupuutumisel vaenlasega polnud aega lugeda nÃĩiasÃĩnu vÃĩi teha rituaali, see jättis Iidsed nägijad kaitsetuks.

Sellel aja edasijÃĩudnud Tolteegid katkestasid sidemed iidse traditsiooniga ja hakkasid oma olukorda maailmas Ãŧmber mÃĩtestama. Nende Tolteekidega algas aeg, mida Castaneda nimetab Uute nägijate epohhiks.

Uued nägijad nägid rituaalide puudusi. Nad said aru, et olid katsunud juhtida ja manipueerida teiste inimestega. Iidsed Nägijad oskasid manipuleerida inimeste teadvusega. Iidsed Nägijad pÃŧÃŧdlesid sellise jÃĩu vormi poole, mis andis neile inimeste Ãŧle vÃĩimu. Üks Iidsete Nägijate vigadest oli vÃĩimetus aru saada, et oma teadmised tuleb teha ratsionaalseks ja praktiliseks, selleks, et neid saaks kasutada fÃŧÃŧsilises maailmas. Nad olid liiga laisad, et teadmisi sÃŧstematiseerida.

Uued nägijad hakkasid otsima teadmiste praktilist kasutamist.

Iidsed nägijad Ãĩppisid nägema kÃĩikide asjade algust, mis meenutas neil kÃĩige enam must-valget kotkast. Seepärast Iidsed Nägijad nimetasid seda allikat Kotkaks.

Kotka nägemine oli sÃŧndmuseks. Saadi aru, et eksisteerimise mÃĩtteks on teadvustamise omaduste tÃĩstmine. Iidsetel Nägijatel Ãĩnnestus näha , et just Kotkas annab kÃĩigile sÃŧndinutele teadvuse sÃŧndides ja vÃĩtab selle ära inimese surres. Nad said aru, et Kotkas toitub teadvusest. Iidsed Nägijad ei tunnistanud, et osa Universumist pole vÃĩimalik teadvustada. Uued nägijad parandasid selle vea. Nad eristasid kolme teadvustamise tasandit.

Esiteks teadaoleva tasand. siia alla kuulub kÃĩik, mida on vÃĩimalik teada saada ta­valise teadvustamisega. Teine tasand on tundmatu tasand, see on osa mis vÃĩib saada tea­daolevaks ja saavutatakse vastavalt sellele kuidas nägija omandab nägemist. Kolmas ta­sand on tunnetamatu, mida inimene pole vÃĩimeline kunagi teada saama, niikaua kui ta on inimene. Siseneda tunnetamatusse tähendab kaotada kÃĩik inimlikud omadused ja seepärast paljud Iidsed Nägijad läksid peast segi.

Iidsed Nägijad korjasid tohutu hulgaandmeid teadvustamisest, kuid ei korrastanud neid. Uued nägijad korrastasid seda ja nimetasid seda tÃĩe teadvustamiseks. Need tÃĩed on kuni tänapäevani Tolteekide Ãĩpetuse aluseks.

1. universum koosneb lÃĩputust hulgas energiaväljadest, mis meenutavad valguse niite.

2. Need energeetilised niidid väljuvad Ãŧhest allikast, mida nimetatakse ka Kotkaks. Seepärast energeetilisi välju nimetatakse ja Kotka Emanatsioonideks.

3. Inimolendid koosnevad ja sellistest energeetilistest niitidest, mis ilmneb suure helendava muna kujuliselt. Seda muna nimetatakse kookoniks.

4. Igal aja momendil on ainult väikene osa energiaväljadest kookoni sisemuses on välispinnal näha särava valguspunktina.

5. Teadvustamine toimub siis, kui energeetilised väljad, mis valgustavad seda valguspunkti, levitavad oma helendust vastavasse energeetilisse välja väljaspool kookonit. Seda valguspunkti nimetatakse punktiks, kus toimub vastuvÃĩtt ehk kokkupanekupunkt.

6. Kokkupanekupunkt vÃĩib vÃĩtta ÃŧkskÃĩik millise asendi kookoni pinnal vÃĩi selle sees. Kuna kokkupanekupunkt valgustab kÃĩiki energeetilisi välju, millega puutub kokku, uued energeetilised väljad, mida valgustatakse sellise suhte käigus, määravad uue vastuvÃĩtu. Seda uut vastuvÃĩtu tasandit nimetatakse nägemiseks.

7. Kui kokkupanekupunkt nihkub kÃŧllalt kaugele, inimene vÃĩtab uut maailma vastu sama reaalsena kui tavalise vastuvÃĩtu maailma.

8. Kogu Universumis eksisteerib saladuslik jÃĩud, mida nimetatakse taotluseks. See jÃĩud kindlustab vastuvÃĩtu, kuna just taotlus esiteks häälestab energeeti­lised väljad ja teiseks on selle häälestatuse teadvustamise pÃĩhjuseks.

9. SÃĩjameeste eesmärgiks on kÃĩigi vÃĩimalike vastuvÃĩttude läbielamine, mis on inimesele vÃĩimalikud. Seda me nimetame Täielikuks Teadvustamiseks ja ta viib teistsuguse surma juurde.



Vanad nägijad kasutasid kokkupanekupunkti nihutamiseks hallutsiogeene, kuid Uued Nägijad teadvustasid, et see on ebapraktiline, nagu kÃĩik Iidsete Nägijate rituaalid. Selleks et leida uusi vÃĩimalusi kokkupanekupunkti nihutamiseks hakkasid Uued Nägijad kokkupanekupunkti uurima nägemise abil. Uued Nägijad leidsid, et seda on vÃĩimalik teha jÃĩu abil. Nad said aru, et selleks saladuslikuks jÃĩuks on tegelikult energiate kokkuhäälestamine. See on jÃĩud, mis vabaneb, kui energeetiline väli kookoni sees hakkab häälestuma energiaväljale väljaspool kookonit. Uued Nägijad nimetasid seda jÃĩudu tahteks ja nad määrasid seda kui “pidevat energia voogu, mida nägija vÃĩib juhtida taotluse abil”.

Uued nägijad said teada, et taotlus on see jÃĩud, mis sunnib inimesi käituma vastavalt tajule. See jÃĩud määrab ära meie maailmataju. Taotlus fikseerib ära kokkupanekupunkti asendi. Tänapäeva tolteekidel on teada, et inimene on vÃĩimeline toetama oma vaadet maailmale ainult neid vaateid korrates sisemise dialoogi abil iseendaga. Nagu sisemine dialoog on peatunud, kokkupanekupunkt vÃĩib vabalt liikuda.

Kokkupanekupunkti liigutamiseks Uued Nägijad eristasid kolme meetodit, mis pÃĩhinesid 9 Teadvustamise TÃĩel. Esimene tehnika on varitsemine , teine Unenägemise kunst, kolmas Taotluse valdamine. Need kolm meetodit viisid kolme tegevussfääri ilmumiseni, mida iga Ãĩpilane, kui ta tahab saada Tolteegiks, peab valdama meisterlikult. See on SÃĩjamehe Varitsemise kunst, Teadvustamise Valdamine ja Taotluse Valdamine. Unenäokunst kuulub Teadvustamise Valdamise juurde ja kasutatakse kui vahendit, mille abil kokkupanekupunkt vÃĩib muutuda selleks, et vastu vÃĩtta muutunud teadvusseisundeid.

Inimesel esineb kahte tÃŧÃŧpi teadvust – vasak ja parem. parem pool on loogilise mÃĩtlemise, ratsionaalsuse pool. Vasak pool on tunnetuse, irratsionaalse mÃĩistuse pool, mis eksisteerib täiesti iseseisvalt loogilisest mÃĩtlemisest.

Uued nägijad Ãĩpetavad Ãĩpilast ise valitsema oma teadvustamist ja mitte kulutama aega meeldetuletamise peale.

Vajadus ellu jääda, tingis viimastel sajanditel vajaduse paljudel gruppidel lahkneda. Gruppide vahel ei olnud mingit sidet. Grupi juhtide vahel toimis telepaatiline side.

Praegusel ajal sÃŧnnib uut “tÃŧÃŧpi” inimene. Neid esinev veel harva. Nende hulka kuuluvad tolteegid, kes eelmistes kehastustes said täiesti erilise ettevalmistuse; jÃĩud mida nad valdavad, erinevad Ãŧldlevinutest. Need on Tolteegid said nimeks Kolmanda Tähelepanu SÃĩjamehed. Vastavalt ettevalmistusele ja meisterlikkusele Tolteegid jagunevad kolmeks Ãĩukonnaks. Välimine Ãĩukond, sisaldab neid, keda nimetatakse Esimese Tähelepanu SÃĩjameesteks. Sisemine Ãĩukond, siia kuuluvad Teise Tähelepanu SÃĩjamehed. Kolmas Ãĩukond PÃŧhamatest PÃŧhamad need kes omavad Kolmandat tähelepanu.

Neid kolme Ãĩukonda ei tohi segi ajada sÃĩjamehe kolme arengustaadiumiga: jahimees, sÃĩjamees ja teadmistega inimene.

Ettevalmistus kestab elusid, kuid on ka neid kes liiguvad kiiresti edasi.

Iga Ãĩpilane alustab Ãĩppimist tavalisest teadvustamisest, mida nimetatakse Esimeseks Nägemiseks. Ta omandab teadmisi isiklikust jÃĩust. See on Jahimehe Tee.

Teine Tähelepanu on seotud kÃĩrgendatud teadlikkusega. Õpilane Ãĩpib nihutama kokkupanekupunkti kasutades vasakpoolset teadvustamist. Kui ta saavutab selle seisundi, siis ta vaatab kÃĩik Ãŧle, mille on saanud tavalise teadvustamisega. Siin antakse edasi printsiibid varitsemine, unenägemine ja taotlus. See ettevalmistus sisaldab teadmisi, mida nimetatakse SÃĩjamehe Teeks.

Jahimehe Tee ja SÃĩjamehe Tee valdamine tähendab teadmiste taset, mis vastab Teise Tähelepanu SÃĩjamehe auastmele. Kui ta lisaks nendele tegevussfääridele suudab ilma kÃĩrvalise abita näha, siis teda peetakse Tolteegiks. See tähendab nägijat ehk teadmistega inimest.

Sellest momendist pole sÃĩjamehele vajalikud enam nÃĩuanded, kuna tema sisemise nägemise ees avaneb kÃĩik. JÃĩudes sellesse arengufaasi muutub sÃĩjamees iseseisvaks meistriks. Edasine juhatus aitab tal kui Universumi erilisel loomingul oma jÃĩudu/taotlust ja vastutust levitada.

Teadmised, mis vastavad sellele lÃĩigule, on seotud muutunud teadvuseseisundis teiste maailmadega , nende maailmade olenditega suhtlemisega ja koostÃļÃļs nendega. Selles ettevalmistuse osas sÃĩjameest suunatakse täitma oma tÃĩelist rolli Ãŧhena neljast mehe ja naise tÃŧÃŧbist Tolteekide grupis. Ta saab vihjeid sÃĩjameeste grupi saatuse ja tÃļÃļ kohta ja kuulumisest veel suuremasse gruppi.

Kui sÃĩjamehe algne ettevalmistus on peamiselt seotud isiksuse arenguga, siis antud staadium kehastab grupi pingutusi. Ta pÃĩhineb koostÃļÃļl kogu rassi juhtimisel ja inimese vastutust teiste eluvormide suhtes, kellega ta planeeti jagab. Selle valdkonna teadmiste valdamine kujutab endast Tolteekide Teed. See on Tolteekide arengu tipp ja kui see on saavutatud, siis jÃĩuab sÃĩjamees selleni, mida nimetatakse Viimaseks Valikuks. Viimane Valik tähistab kahte teed, mida mÃļÃļda vÃĩib liikuda Tolteek, kes on sellel jÃĩu/taotluse arengu astmel. Ühte teed nimetakse Vabaduse Teeks, teist Suure Seikluse Teeks. Teine variant on suur ahvatlus sÃĩjamehele.

SÃĩjamehed, kes otsivad edasi, aja jooksul leiavad, et on Ãŧle läinud teadvustamise tasandile, mida nimetatakse Kolmandaks Tähelepanuks. Need sÃĩjamehed lähevad Vabaduse Teed ja neid nimetatakse Kolmanda Tähelepanu SÃĩjameesteks.

Kolmanda Tähelepanu SÃĩjamehed jäävad alati gruppi, millesse nad kuuluvad ja jätkavad uurivat tÃļÃļd, mille sisu on raske edasi anda sÃĩnadega. Sedalaadi tegevust vÃĩiks kirjeldada, kui orienteeritust eranditult grupile, kuid mitte selle sÃĩna tavalises tähenduses. Kolmanda Tähelepanu SÃĩjamehed teavad, et nende jÃĩud ei anna neile Ãĩigust sekkuda situatsioonidesse, millele ei ole vaja vahele segada, kuid nad asuvad suure valmisolekuga tÃļÃļ kallale, mille annavad neile Need, keda Tolteegid nimetavad Rassi Kaitsjateks.

Täna Kolmanda Tähelepanu Tolteegid tunnistavad seda fakti, et kui Tolteegid kui Ãŧhtne tervik peavad täitma oma tÃĩelist missiooni planeedi saatuses, siis kogu maailma Tolteegid peavad uuesti Ãŧhinema ja Ãŧhendama oma jÃĩud ja teadmised.

Peab tekkima Ãŧks maailmavalitsus vÃĩi isegi Ãŧks maailma religioon. Inimkond peab pÃŧrgima teineteisemÃĩistmisele ja koostÃļÃļle kogu elusaga ja tÃĩelise teadmisega. LÃĩpuks eksisteerib ainult Ãŧks inimkond ja Ãŧks tÃĩde.

Ainus tÃĩde, mis on väärt tähelepanu ja pÃŧÃŧdlemist on see ,et iga taju sÃŧnnitab kokkupanekupunkti asend. Asend peab olema liikuv, et oleks vÃĩimalik täielik teadvustamine.

Tavaliselt on kokkupanekupunkt Ãŧhes asendis ja inimene omab ainult Ãŧhte vaadet elule.

SÃĩnad varjavad endas tÃĩde.

INIMESE VIGA ON SELLES, ET TA OTSIB ALATI SELGITUSI, MIS TOETAVAD TEMA MÕTLEMISLAADI, TEMA MAAILMAVAADET.

Esineb kolme liiki halbu harjumusi, millesse inimene satub Ãŧha uuesti ja uuesti.

KUI INIMENE SATUB MILLEGISSE, MIS VÄLJUB TAVALISE RAAMIDEST, SIIS TA KASUTAB ÜHTE KOLMEST HALVAST HARJUMUSEST:

FANAATIK IGNOREERIB JUHTUNUT JA TEEB NÄO, ET MIDAGI EI JUHUTUNUD.

USKLIK INIMENE VÕTAB JUHTUNUT PUHTA TÕENA, LEIDES, ET TA SAAB ARU, MIS TOIMUB.

RUMAL ON SEGADUSES JUHTUNUST JA EI TEA KAS SEE VASTU VÕTTA VÕI ÄRA VISATA JA SEEPÄRAST MUUTUB TA HAARATUKS OMA KÜSIMUSTEST.

Kui lugeja tahab aru saada ja hindab Tolteekide Ãĩpetust, siis peab ta hoolikalt vältima rumalaid harjumusi ja vÃĩtma sÃĩjamehe positsiooni.

KUI SÕJAMEES PUUTUB KOKKU MILLEGI EBATAVALISEGA, TA KÄITUB NII NAGU POLEKS MIDAGI JUHTUNUD, SEST TA EI USU MILLEGISSE OMA USU NIMEL. KUIGI SÕJAMEES VÕTAB KÕIKE PUHTA TÕENA, EI PÖÖRA TA SELLELE TÄHELEPANU, KUNA TEAB, ET MAAILM POLE KUNAGI SELLINE, NAGU PAISTAB. SELLEPÄRAST SÕJAMEES PEAB ENNAST ÜLEVAL NII , NAGU TA KONTROLLIKS SITUATSIOONI, ISEGI KUI TA TEGELIKULT ON SEGADUSES, SIIS TÄNU SELLISELE KÄITUMISELE TA VÄLDIB SEKKUMIST, MIS ON TINGITUD SEGADUSEST.

SÃĩjamees teab, et sÃĩnad viivad eksitusse ja varjavad tÃĩde. SelletÃĩttu sÃĩjamees arvestab ja kuulab sÃĩnu, vÃĩttes neid puhta tÃĩena, kuid ei hakka hetkekski neid uskuma, et sÃĩnad ise on tÃĩde, mida ta otsib. SÃĩjamees teab, et sÃĩnad kannavad endas tÃĩde nagu tass vett. On ilmne, et tassil ja seal sisalduval veel pole midagi Ãŧhist. Samamoodi ei saa vÃĩrrelda sÃĩnade tähendust ja tÃĩde, mida nad kannavad enda sees.

Vaatleme energeetilise välja mÃĩistet. Pole mingit vÃĩimalust sellest terminist aru saada selle otseses tähenduses ja meil tuleb seda vÃĩtta puhta lehena , kuna see vÃĩimaldab meil rikastada teadmisi.

“energia välja” mÃĩiste kutsub ratsionaalses mÃĩistuses esile ettekujutuse mingist kiirgusest, olgu see siis valgus, värv, heli, magnetilised omadused, elekter, teadvustamine vÃĩi mingi teine kiirguse allikas. Peale selle sellised väljad on kolmemÃĩÃĩtmelised, kuigi mÃĩiste ise ei vÃĩimalda määrata, millises vormis väli esineb. MÃĩiste ei selgita seda, kust tekkis väli ja millist mÃĩju ta avaldab. Me ei tea kas ta levib lineaarselt, pulseerides vÃĩi muutub vÃĩi vÃĩngub. Me ei tea selle energia määratust ja sellepärast ei saa me Ãļelda millist rolli ta meie jaoks mängib. Samuti ei te me kas vaadeldes seda välja teises sÃŧsteemis, milline ta seal paistab.

MÃĩiste “energia väli” annab meile suurt abi meie teadmiste kujundamisel, kuid iseenesest on ta kasutu, kui kirjeldada seda ,mida nägija on vÃĩimeline saavutama mÃĩne hetke jooksul.

Nägija vÃĩib kirjeldada terve dissertatsiooni selle miski kohta, mida ta nägi. Samas vÃĩib ta kirjutada terve tÃļÃļ pÃŧÃŧdes selgitada nähtut, selle eesmärke jne. nendest tÃļÃļdest ei saa lugeja ikkagi täpselt aru, mis see energiaväli siis ikkagi on, sel lihtsal pÃĩhjusel, et ta pole kunagi seda näinud ja pole märganud tema mÃĩju.

SÃĩnad on nähtu sÃŧmbolid ja sÃĩnad kujutavad endast trampliini tÃĩelistele teadmistele, mis vÃĩimaldab siseneda täiesti uude vastuvÃĩtu maailma.

Just selle pärast vÃĩtab sÃĩjamees kÃĩike puhta lehena, kuid ei usu midagi. See tähendab, et sÃĩjamees ei pÃļÃļra tähelepanu sÃĩnade otsesele tähendusele , saades aru et nad ainult varjavad tÃĩde. Ta tajub sÃĩnadele tähtsust, kuna teab, et sÃĩnu Ãĩigesti kasutades viivad need teda teadmise juurde, mida varjavad.

SÃĩjamees ei usu millessegi oma usu nimel, kuna teab, et maailm pole selline, nagu ta välja näeb. Öeldes vÃĩi kuulates sÃĩnu, ta omandab sÃĩnad, millesse on vaja siseneda vÃĩi teisiti Ãļeldes, annab neile sÃĩnadele kÃĩla.

SÃĩjamees peab ennast Ãŧleval nii, nagu kontrolliks ennast, kuigi tegelikult vÃĩib ta olla segaduses ja hirmul. Ainus vÃĩimalus seda hirmu Ãŧletada on tegutsed nii, nagu kontrolliks situatsiooni, sest nii paradoksaalselt kui see ka ei kÃĩla, sest meetod “tegutseda nii nagu” rahustab ratsionaalset mÃĩistust kÃĩige paremini.

Tänapäeval on sÃĩnad muutunud olulisemaks kui teadmised, mida nad kannavad.

SÃĩjamees ei saa hoiduda sÃĩnu kasutamast, kuid ta saab hoiduda lÃĩksust. Ta kasutab sÃĩnu minimaalselt vähe. Ta valib hoolikalt kasutatavaid sÃĩnu. SÃĩjamees teab ,et kÃĩik selgitused ja kirjeldused kuuluvad valitud aruandlus sÃŧsteemijuurde, kuid kuna kÃĩik aruandlussÃŧsteemid muutuvad, sÃĩjamees ei osuta erilist tähtsust selgitustele.

Mittetegemise praktika vÃĩimaldab hoiduda sÃĩnade ohtudest. SÃĩnu vÃĩib kasutada ilma ohuta, kui neid ei vÃĩeta enam täht-tähelt ja et nad ainult sÃŧmboliseerivad teadmisi. Ainus sÃĩnade väärtus on selles, et nad sunnivad meid mÃĩtlema laiemalt ja sÃŧgavamalt kui enne. SÃĩnad on instrumentideks, Mille abil me vÃĩime aidata teistel uurida tundmatut ja selles suhtes on nad väga tähtsad, kuid sellega ka nende tähtsus lÃĩpeb. SÃĩnade vÃĩime avada teadmisi sÃĩltub kuulaja kogemustest kasutada sÃĩnu.

SÕJAMEES LEIAB, ET MAAILM EI OLE SEE, MIDA KIRJELDAVAD SÕNAD. SÕJAMEES ELAB VÄLJAKUTSES JA SÕNAD ON TEMA JAOKS VEEL ÜKS VÄLJAKUTSE.

Et tunnetada väljakutset, mis asetseb sÃĩnades, sÃĩjamees peaks laitmatult kuulama nende kÃĩla, nende konteksti ja seda mida nad tähendavad. SÃĩjamees on vÃĩimeline nägema nende tÃĩelist tähendust, mis on varjatud sÃĩnades.

Õppides lugema sÃĩnadevahelt ja kuulma seda, mida pole Ãļeldud, sÃĩjamees hakkab nägema. Nägemine on otsene teadmiste voog ,mis tekib rääkija ja kuulaja vÃĩi mingi objekti ja selle vaatleja vahel. Nägemine algab sÃĩjamehe arusaamisest, et sÃĩnad olid ainult suhtlemise instrumentideks.

KÃĩik nägijad alustavad Ãŧhtemoodi. PÃŧstitades eesmärgi purustada oma fikseeritud taju, Ãĩppimise käigus nägijad hakkavad esitama kÃŧsimusi kÃĩige kohta enda Ãŧmber. Need kÃŧsimused ei käi selle kohta, kas olemasolev nähtus on tÃĩeline vÃĩi mitte – nägijad pÃŧÃŧavad aru saada, mida nad veel ei ole märganud. Selles on ainus vahe Ãĩpetlase ja nägija vahel, kuigi uurimistulemused on täiesti erinevad.

Nägija tunnistab muutuvat, liikuvat Universumi, kus absoluutne tähendus on mÃĩttetu, ta ei tunne muret, et seda selgitada. Nägija teab ,et selgitused on tÃĩesed ainult valitud sÃŧsteemi piires ja seepärast ta ei avalda mÃĩju nendele jÃĩududele, mida kavatseb kasutada.

Nägijale ei tee muret tema reputatsioon

Nägijat ei eruta mingit liike tÃĩestused, sest ainus talle vajalik tÃĩestus on kas tema teooria on tegev.

Inimene ja maailm on nägija jaoks vaimustav saladus, millesse ta ei suuda mitte kunagi lÃĩpuni haarata, kuna iga arusaamine pÃĩhineb jäigal aruandlus sÃŧsteemil.

Nägija tuletab inimesele meelde, et temas on imelise olendi pärand ja et ta elab imelises ja tajumatus Universumis.

SÃĩjamees on vaba olend. Ta on reisija ja esmaavastaja, kes alati otsib varjatud väljakutset ja saladust, mis asub sÃĩnade otsese tähenduse taga. Oma sÃŧdames ta tunnetab, tajub ja lihtsalt teab , et iga sÃĩna kannab endas saladusele vÃĩtit. Sellel pÃĩhjusel sÃĩjamees pÃļÃļrab sÃĩnadele hoolikat tähelepanu, uuesti ja uuesti neid korrates ja meist mÃĩteldes, pÃŧÃŧdes välja selgitada vÃĩimalikku mÃĩtet, mis neis peitub. SÃĩjamehele on sÃĩnade otsese tähenduse kasutamine lÃĩksu langemine. See on aja ja energia kadu.

KÃĩiki inimesi vÃĩib jagada kahte tÃŧÃŧpi, keda Tolteekide traditsiooni järgi nime­ta­tak­se unenägijateks ja varitsejateks.

Unenägijatele on omane tÃĩsine lähenemine, eriliselt on rÃĩhutatud headus, ilu ja saladuslikkus. Teisest kÃŧljest varitsejad on rohkem suhtlejad, vahel lobisejad ja pÃļÃļravad suuremat tähelepanu tÃĩele, paradoksaalsusele ja huumorile, mis vÃĩib minna kuni mÃŧrgise satiirini.

Tolteegid Ãĩpetavad, et elu pisiasjad, mis tihti lastakse silmist kui midagi tähtsusetut, on sama tähtsad kui kÃĩik muu.

Nagu kÃĩik Universumis, sÃĩnad iseenesest ei ole head ega halvad – nad ainult peegeldavad meie taotlust. Keel on loodud inimese mÃĩistuse poolt, kui tema juured on inimese sÃŧdames.

SÃĩjamees tohutu tähelepanuga suhtub iseenda kÃĩnesse ja teiste Ãļeldud sÃĩnadesse. Tuleb alati meeles pidada, et inimene kujutab endast seda, mis avaneb tema sÃĩnadest, eeldusega, et kuulaja oskab kuulata.

Kasutades sÃĩnu sÃĩjamees tegelikult otsib teadmisi. Nende teadmiste saamine eeldab meisterlikkust.

SÕJAMEHE MEISTERLIKKUS ON OSKUSES LEPITADA HIRMU JA VAIMUSTUST.

Ainus vÃĩimalus, tänu millele vÃĩib sÃĩjamees sellist meisterlikkust välja tÃļÃļtada, on arendada huumorimeelt. Naer toob talle ajalist kergendust selles pingelises vÃĩitluses, millest ta vÃĩtab osa iga päev.

Inimesed näevad maailma ja vÃĩtavad teda vastu vastavalt oma aruandlus sÃŧsteemile, kui kokkupanekupunkt kÃŧllalt tugevalt seguneb, siis pannakse kokku täiesti teine maailm, sama reaalne kui see maailm, kus inimene asub tavalises seisundis. KÃĩik igapäevased pÃŧÃŧdlused tunduvad seal totrusena.

Me kÃĩik alustame tavaliste naiste ja meestena, kuid see ei tähenda, et meil poleks vÃĩimalusi leida mÃĩte oma elule.

MITTE KEEGI EI SATU LÕKSU ILMA ENDA NÕUSOLEKUTA.

Meie Ãŧmber olevad inimesed on peegliteks, milles me näeme iseennast. Kui Ãŧks peegel peegeldab armastus ja teine viha, siis me vÃĩime aru saada, kuna me armastame ja kuna me pÃĩlgame. Meie peeglid ei valeta kunagi. Peeglid näitavad meile kuidas me mÃĩtleme, tunneme ja tegutseme Ãŧmbritseva maailma suhtes. Me vÃĩime olla peegelduse suhtes pahased, kui need ei muutu enne, kui oleme muutunud ise. Nagu muutub inimene, nii muutub ka peegeldus.

SÃĩjamees vÃĩib aegajalt kutsuda esile enda kuju, mis on mÃĩeldud selleks, et viia eksitusse Ãŧmbritsejaid. Seda nimetatakse varitsemiseks. Eksisteerib hulgaliselt pÃĩhjusi, miks sÃĩjamees tahab luurata teisi ja kÃĩige tähtsam on kohtumine väikeste tÃŧrannidega. Puutuda kokku väikeste tÃŧrannidega on alati ebameeldiv, teiste sÃĩnadega nad teevad nii vÃĩi teisiti meie elu Ãĩnnetuks, kuid reeglina Ãĩige käitumine nende suhtes vÃĩib anda meile rikkalikke teadmisi.

Väikesed tÃŧrannid kujutavad endast midagi enamat kui lihtsalt peegel, kuna sellised inimesed näitavad meile meie nÃĩrkusi. Sellepärast sÃĩjamees vÃĩib oma tahtega sundida väikest tÃŧranni ennast jälitama. Selleks, et seda saavutada, sÃĩjamehel on vaja meelitada väikest tÃŧranni ja siis peab sÃĩjamees kiiresti ja tegusalt muutma oma käitumist, et mitte sattuda tema vÃĩimu alla. See on sarnane lÃĩvi ärritamisega. Mitte ainult riskantne, vaid äärmiselt ohtlik. Kuid kui väikeste tÃŧrannide suhtes kasutada Ãĩiget varitsemist, siis see kogemus Ãĩpetab meile palju ja vÃĩimaldab leida enda sees selliseid potentsiaalseid vÃĩimalusi, mille olemasolust te ei saa mingil muul moel aimu.

AINUS ÕIGUSTUS INIMESE FÜÜSILISELE EKSISTEERIMISELE ON ÕPPIMINE. SEE ON TEMA ETTEMÄÄRATUS, MIDA TA EI SAA VÄLTIDA MITTE MILLEGAGI.

Õppimisest vÃĩib aru saada kui kogemuse läbi tundmaÃĩppimist, kuna SÃĩjamehe Tee on eelkÃĩige praktiline tee. Informatsiooni kogumine ei tähenda veel Ãĩppimist. Infor­mat­sioon on kasutu, kui inimene ei leia sellele praktilist kasutust isiklikus elus.

Inimesel on kaks valikuvabadust, kas soodustada oma määratuse elluviimist vÃĩi seda takistada.

INIMESEL ON ETTEMÄÄRATUS UURIDA KOGEMUSE PINNAL KÕIK­VÕI­MALIKKE, LOENDAMATUID ELU ILMINGUID MEIE UNIVERSUMIS.

Reaalseks vÃĩimaluseks on kokkupanekupunkti liikumine ja täiesti uue vaate saamine maailmale. Inimkond ei tee seda kuna puuduvad piisavad teadmised.

SELLES MAAILMAS EI ANTA MIDAGI LIHTSALT NIISAMA – IGASU­GU­SED TEADMISED SAADAKSE AINULT KÕRGE HINNA EEST.

TASU SAADUD TEADMISTE EEST ON INIMESE ELU. TEADMISI, MIDA TE OTSITE ON VÕIMALIK SAADA AINULT SELLISEL JUHUL, KUI TE PÜHENDATE SELLELE OMA ELU.

POLE VÕIMALIK MINNA TEADMISTE TEELE, ILMA, ET NEID TEAD­MISI LÄBI ELATAKS. ENESEOHVERDUS PEAB OLEMA TÄIELIK.

INIMENE EI JÕUA TEADMISTE TEELE LOOMULIKUL VIISIL; SELLEPÄRAST ON IGA ÕPPIMINE SUNNITUD.

TÃĩeline teadmine on teadmine iseendast ja neid teadmisi ei ole vÃĩimeline andma teile keegi. TÃĩeline vaimne Ãĩpetaja vÃĩib ainult anda juhatusi, mis aitab avada isiklikke reserve.

TEADMISED ON KÕRGEMAL JA VÕIMSAMAD INIMESEST. MINNA TEADMISTE TEED TÄHENDAB VÕIDELDA ELU EEST. KUI TE ASUSITE SELLELE TEELE, SIIS PEATE OLEMA VALMIS VÕITLUSEKS.

ALGUL EI TEA MITTE KEEGI MIDA TÄHENDAB ÕPPIMINE, KUNA TA EI TEA, MIDA TÄHENDAB OLLA INIMENE. SEEPÄRAST TA OOTAB AUTASUSID, MIS ON VASTU TEMA MÄÄRATUSELE JA SEEPÄRAST SEDA EI SAA JUHTUDA.

LÄHENEMINE TEADMISTELE ON VÕRDNE VÕITLUSEGA ELU EEST. SÕJAMEES LÄHENEB TEADMISTE JUURDE TÄIELIKU TÄHELEPANU, HIRMU, AUSTUSE JA ABSOLUUTSE KINDLUSEGA. IGAÜKS, KES ON NII RUMAL, ET LÄHENEB TEADMISTELE TEISITI, KAHETSEB OMA TEGU. KUI TA ON PIISAVALT TARK, ET TUNNISTADA OMA TEADMISTEOTSINGUD ELU JA SURMA KÜSIMUSEKS, SIIS TAL EI OLE PÕHJUST KAHETSEDA.

Selleks, et omandada tÃĩelisi teadmisi ja vÃĩimeid, peab inimene muutuma terviklikuks. Ta peab lähedalt tutvuma iga enda osaga. Ta peab äratama kÃĩik oma potentsiaalsed vÃĩimed, tooma nad teadvuse valgusesse. SÃĩltumata sellest, kui hirmutavad vÃĩi ebameeldivad need ka ei oleks. Just sellepärast iga SÃĩjamehe Tee Ãĩpilasele Ãĩpetatakse tehnikat nimetusega Ãŧlevaatus/kokkuvÃĩtete tegemine.

Esimestest ettevalmistuspäevadest peale oodatakse, et Ãĩpilane vaataks oma elu Ãŧle väiksemagi pisiasjani, jooksvast momendist tagasi, kuni maailmasÃŧndimiseni. On ilmne et, see pole lihtne ja seda ei saa teha ruttu. Täieliku mälu omandamiseni kulub aastaid. Kuid see on vaja läbi käia, kui Ãĩpilane soovib minna Teadmiste Teele. Ainult kokkuvÃĩtete tegemise abil on Ãĩpilane vÃĩimeline tÃĩeliselt aru saama kogu oma olemusest.

TÕELISI TEADMISI TULEB LÄBI ELADA OMA SISEMISES MINAS JA KUNA SISEMINE OLEMUS ON IGAL ISIKSUSEL UNIKAALNE, SIIS TEADMISI POLE VÕIMALIK SAADA VESTELDES.

TEADMISED, MIS ON SAADUD TEISTELT INIMESTELT, EI OLE VEENVAD. KINDLUS TEADMISTEST TULEB TÄNU PRAKTIKALE.



ISEGI KUI SÕJAMEES EI SAANUD MINGI KONKREETSE TEADMISTE OTSIMISEGA HAKKAMA, TA EI KAOTA, KUNA TEADMISTE TEEL, MEIL ON PALJU LAHINGUID, VÕIDAME ÜHTEDES JA KAOTAME TEISTES. EDU MÄÄRATAKSE MITTE VÕITUDE ARVU, VAID SELLE JÄRGI KUI HÄSTI ME VÕITLEME.

Pideva vÃĩitlusega Ãĩpilane murrab kokkupanekupunkti fikseerituse. See on Ãŧsna oluline, kuna me ei saa saavutada konkreetset progressi, kuni me ei Ãĩpi nihutama oma kokkupanekupunkti. Sellepärast Iidsed nägijad nihutasid kÃĩigepealt kokkupanekupunkti ja siis asusid Ãĩpetama.

Kokkupanekupunkt meenutab raadio laine nuppu, mis vÃĩimaldab häälestuda erinevatele lainetele. Iga kord, kui me seda muudame, me läheme Ãŧle uuele sagedusele, mis kuulub uuele raadiojaamale.

Kokkupanekupunkt kindlustab meile juurdepääsu erinevatele energiaväljadele. Tänu temale me kogume kogemusi ja teadmisi. Minnes teiste energiaväljade juurde me omandame teistsuguse vastuvÃĩtu. Uus vaade maailmale sunnib meid kaotama sidet varem saadud kogemusega ja teadmistega vÃĩi “unustama” neid. Tegelikult me ei unusta midagi.

Kui Ãŧhed teadmised katavad teisi, siis esimesed teadmised lähevad alateadvusesse. Meie tunded ja mÃĩtted ja järelikult ka meie tegevus on suures osas mÃĩjutatud alateadvusest. Ja nii vÃĩitleb Ãĩpilane tihti vanade harjumustega.

Selleks, et saavutada täielik mälu ja edukalt praktiseerida mittetegemist on vaja osata liigutada kokkupanekupunkti kÃĩikidesse eelmistesse asenditesse. Ainult taastades vana kokkupanekupunkti seisundi on vÃĩimalik selles seisundis saadud teadmiste meenutamine.

TEE VÄÄRTUS ON SELLES, TEDA MÖÖDA VÕIB MINNA. KUI TE TUNNETE, ET TEE MIDA MÖÖDA TE LÄHETE POLE TEIE OMA, TE PEATE TA JÄTMA OTSEKOHE. OTSUS JÄRGIDA MINGIT TEED PEAB PÕHINEMA SELGUSEL, MIDA TEKITAB SÕJAMEHETEEL DISTSIPLINEERITUS, MITTE AGA HIRM, AUAHNUS. LAHENDUSED, MIS ON TEHTUD SELGES VALGUSES EI VALMISTA TEILE PETTUMUSI.

Ei oma tähtsust vÃĩidud ega kaotused, tähtis on kas me vÃĩitlesime vÃĩi mitte ja kui hästi me vÃĩitlesime.

Aegajalt vÃĩivad teadmised meid hirmutada, eriti need teadmised, mis puudutavad meie ohutunnet.

UURIGE IGAT TEED, KÕIGI VÕIMALIKE VAHENDITEGA, JA SIIS KÜSIGE ENDALT – JA AINULT ENDALT – ÜKS KÜSIMUS: “KAS SEE ON SÜDAME TEE”

KÕIK TEED ON SARNASED TEINETEISELE. AINUS ERINEVUS NENDE VAHEL ON SEE, ET ÜHEL TEEL ON SÜDA, TEISEL EI OLE. TEE MILLEL ON SÜDA TÕSTAB MEELEOLU. KERGENDAB RASKUST JA TOOB RÕÕMU. TEEL MILLEL POLE SÜDANT ME KOMISTAME JA MEIE VAIM LANGEB; IGA TEE SUNNIB MEID VAATAMA OMA ELU VIHA JA TULISUSEGA.

Tavaline inimene satub harva sÃŧdame teele, kuna suurema osa ajast sammub teed pidi, mis on Ãŧhiskonna poolt ette määratud. Ta ei ela kunagi hetkes, vaid viibib kas minevikus vÃĩi tulevikus. See ei anna ei rahu, rÃĩÃĩmu, imelise tunnet.

Ainus kaotus elu on loobumine vÃĩitlemast.

JAHT JÕULE

PARIM JAHIMEES ON SEE KES VÕITLES JA PINGUTAS SELLE NIMEL, ET OMANDADA KÕIK SELLE TEGEVUSEGA SEOTUD KAVALUSED, MITTE SEE KELLEL ON PARIMAD EELDUSED.

JÃĩud määrab kuidas energia häälestatakse. See on jÃĩud, mis vabaneb, kui energiaväli kookoni sees häälestatakse energiaväljale väljaspool kookonit. Selle häälestatuse tulemuseks on taju. Seepärast vÃĩib Ãļelda, et jÃĩud on taju tulemus.

Eksisteerib kaks traditsiooni jÃĩu määratlemiseks. Me ei ole vÃĩimelised jälgima jÃĩudu, nagu ka me pole vÃĩimelised nägema taju, kuid me vÃĩime olla tunnistajateks Ãŧhe ja teise toimimisele.

JÃĩu ilminguid on kÃĩige parem kirjeldada kui seda, mida me mÃĩistame elujÃĩu all vÃĩi energia all. Kui te tunnete tÃĩstvat tunnet, jälgides päikese loojangut, siis see juurdevool on jÃĩu toime vÃĩi taju efekt. JÃĩu vÃĩi elujÃĩu kasvamine, iseenesest ei ole jÃĩud. See on jÃĩu tagajärg, täpsemalt isikliku jÃĩu tagajärg.

Kui kokkupanekupunkt on jäigalt fikseerunud teatud seisundis, siis on taju ka fikseerunud. See tähendab, et me vÃĩtame kÃĩike vastu taju sÃŧsteemile kohaselt, mida vÃĩib nimetada vaateks maailmale. See vaade maailmale ei muutu niikaua, kuni kokkupanekupunkt on samas kohas. Meile on kättesaamatud teised energeetilised väljad, peale nende, mis on iseloomulikud sellele konkreetsele seisule.

Kokkupanekupunkt kujutab endast kirka valgusega poolsfääri, mis on umbes ten­nise­palli suurune. Kättesaadavateks energiaväljadeks on need väljad, mida see pool­sfäär valgustab, lÃĩigates neid. Energiaväljad kujutavad endast valguse kiiri, mis on sar­nased niitidele ja seepärast nägijad kirjeldavad neid kui valguseniite. Kuna ener­gee­ti­li­sed väljad on peened, siis tuhanded niidi lÃĩikavad kokkupanekupunkti ja häälestuvad vastavalt energiaväljadele väljaspool kookonit. Energiaväljad väljaspool kookonit on identsed sellega, mis on sees, kuid vÃĩimalikud nende väljade Ãŧhtimised on hämmastavad. Isegi kÃĩige kogenenumale nägijale jääb arusaamatuks, mida Ãŧks vÃĩi teine häälestatus määrab ja milliste tulemusteni viib Ãŧks vÃĩi teine häälestatus. KÃĩik see toimub vastavalt taotlusele.

Kokkupanekupunkti liikumine määrab ära kuidas tema pÃļÃļrlemine tavalises seisus viib uute energeetiliste väljadega segunemiseni. See on paljus sarnane raadiolaine nupu keeramisele. Nihkumine tähendab seda, et ta liigub täiesti uutele energeetilistele väljadele. Nihkumine tähendab kokkupanekupunkti Ãŧleminekut täiesti uude olukorda kookoni pinnal ja tema sees.

Energeetiliste väljade asetus teatud häälestatuses määrab ära inimese konkreetse maailmavaate ja vÃĩime suhelda. Kui me kohtame kedagi, kes omab samasugust häälestatust, siis segunemine on kooskÃĩlastatud. Sellise inimesega me saavutame imelise teineteisemÃĩistmise ja meil ei ole raskusi suhtlemisel. Kui me kohtame kedagi, kes kasutab diametraalselt vastupidist segunemist, suhtlemine muutub Ãĩudseks.

Kui me ei oska muuta kokkupanekupunkti, siis meie vastuvÃĩtt fikseerub jäigalt ja sama toimub ka meie vaadetega maailmale. Just nimelt see fikseerumine kutsub esile kordused ja harjumusliku käitumise. Kordamine fikseerib veel tugevamini kokkupanekupunkti.

Lastel kokkupanekupunkt on liikuv, kuni Ãŧhiskonna mÃĩju selle fikseerib. Nad liigutavad teda spontaanselt.

Selleks et muuta kokkupanekupunkti on vaja isiklikku jÃĩudu. Energiat nÃĩuab kÃĩik, mida me teeme, sealhulgas ka kokkupanekupunkti liikumine ja nihutamine. Teatud isiklikku jÃĩudu on vaja ka selleks, et hoida kokkupanekupunkti teatud kohas.

Kui kokkupanekupunkti ja järelikult ka meie vaade maailmale on fikseerunud, siis isikliku j­Ãĩu kogus vastab meie vastuvÃĩtu tasandile, kuna isiklik jÃĩud on taju tulemus. Taju vastab teadvustamise tasandile.

Kui meil ei ole isiklikku jÃĩudu, mille abil muuta kokkupanekupunkti asendit, kust siis leida lisajÃĩudu?

Kui kogu meie isikliku jÃĩu neelavad ära harjumused, siis me peame lÃĩpetama kÃĩik kasutud tegevused. Tuleb lahti saada ka oma vaatest maailmale, kuna jäik vaade maailmale on Ãŧks harjumustest ja hoiab kokkupanekupunkti fikseerunud asendis. Ainus vÃĩimalus kuidas seda teha on täielik ärkamine, täielik tähelepanu igal momendil. Tänu laienenud kÃĩige teadvustamisele, mis toimub meie elus, me vÃĩime hakata eristama tähtsat kÃĩigest sellest, mille vÃĩiks oma elust eemaldada.

SÃĩjameestele meenutatakse alati vajadusest osutada erilist tähelepanu oma elu igapäeva pisiasjadele, sest nende kogusumma määrabki ära meie käitumise ja vaate maailmale.

Soovides täielikult teadvustuda, me tegelikult taotleme taju. See on SÃĩjamehe Tee otsustav ja kohustuslik nÃĩudmine. Just nimelt taotlus määrab ära meie taju. Mida rohkem me taotleme teadvuslikkust, seda laiemaks muutub meie taju ja järelikult seda rohkem isiklikku jÃĩudu me tekitame.

EI OLE MINGIT MAAGIAT ON AINULT TAOTLUS.

Selleks, et lahti saada oma vaatest maailmale, on meil vaja teadvustada kÃĩiki pi­s­i­as­ju oma igapäevases elus – siis me vÃĩime tunnetada, mida kujutab endast meie vaade maail­male ja mida me teeme, et seda toetada. Nagu me hakkame täpselt tunnetama isik­lik­ku vaadet maailmale ja seda kuidas me seda toetame, siis sellest vaatest vabanemine mittetegemise tehnika abil on kÃŧllaltki lihtne.

JÃĩu jahtimine tähendab otsida vÃĩimalusi oma isikliku jÃĩu suurendamiseks, et me saaksime liigutada kokkupanekupunkti.

Kui me tahame jÃĩudu, siis on vaja tegutseda – on vaja jÃĩu peale jahti pidada ja se­da on vaja teha hästi.

JAHIMEES ON ERANDITULT DISSIPLINEERITUD INIMENE, KUNA TEMA EKSISTEERIMISE PARAMEETRID ON ÄÄRMISELT TÄPSED.

JAHIMEES ELAB TÄIELIKULT JAHTIDES; AINULT SELLEL TINGIMUSEL TA VÕIB SAAVUTADA EDU.

Selleks, et jahtida jÃĩudu, peame olema igal momendil täielikult teadlikud. Jahimees, kes teadvustab ennast ainult aegajalt ei saa kunagi heaks jahimeheks. Väga kiiresti vÃĩib ta saada rÃļÃļvlooma saagiks. Pidev teadlik olek on ise juba paljude inimeste jaoks vÃĩitlus. Sellepärast enne kui me saame jahimeesteks selle sÃĩna tÃĩsises mÃĩttes, meie elus peavad toimuma tÃĩsised muutused.

TÕELISED MUUTUSED EI OLE KUNAGI KERGED – INIMENE MUUTUB AINULT NENDES OLUKORDADES, KUI TA PEAB MUUTUMA.

ISEGI OLUKORDADES, KUI INIMENE PEAB MUUTUMA, TA RUMALALT LOOBUB SELLEST, KUNI TA EI NÄE MUUTUSTE EELISEID.

HEA JAHIMEES MUUDAB OMA VÕTTEID VASTAVALT VAJADUSELE

TÕELISED MUUTUSED ON OMA LOOMUSELT ALATI KATASTROOFILI­SED JA VIIAKSE ELLU VÄIKESTE JA TÄHTSUSE­TU­TE SÜNDMUSTENA. JAHIMEES JÄLGIB SELLISEID SÜNDMUSI ISEENDAS JA OMA SAAGIS, SEEPÄRAST TULEMUSED EI OLE KUNAGI OOTAMATUD.

Ei tuleks ennast petta, et me oleme vÃĩimelised muutma oma elu tasapisi, kuna sel­lised muutused pole tegelikud muutused. Ainus muutus looduses, mida vÃĩiks nimetada pÃŧsi­vaks on vananemine, kuid vananemise protsess on iseloomulik ainult fÃŧÃŧsilistele vormidele. Kangekaelne aja jooksul ei muutu vähem kangekaelseks – ta ainult tundub pehmem, kuna tema keha nÃĩrgeneb ja tal jääb vähem jÃĩudu torisemiseks. KÃĩik tÃĩelised muutused, isegi iseloomu muutused, on alati ootamatud ja omavad kaugeleulatuvaid tagajärgi. Muutus on tegus, siis kui ta on tehtud teadlikult ja vabatahtlikult.

SELLEKS ET JÕUDA TEADMISTE TEEL EDASI, ON VAJA KÕIKEHÕL­MA­VAID MUUTUSI. ON VAJA TÄIELIKULT ÜMBERKUJUNDADA OMA TONA­LI SAAR.

INIMENE ON OMA OLEMUSELT PUHAS VAIM, MIDA NIMETA­TAK­SE NAGUALIKS, KUID ALATES SÜNNIST HAKKAB TA KASUTAMA VA­HEN­DA­JAT MIDA NIMETATAKSE TONALIKS

TONAL KUJUTAB ENDAST INIMESE ISIKSUST. TA ON SARNANE SAA­RE­LE, MIS ASUB PUHTA OLEMUSE ÄÄRETUS OOKEANIS NAGUALIS. SEL­LEL SAAREL ON KÕIK, MIDA VAJAB KEHASTUNUD ISIKSUS ELUKS FÜÜSI­LISEL TASANDIL.

Tonali saar kaudselt haarab kÃĩike, mida me peame iseenda osaks. Tonal kujutab endast fÃŧÃŧsilist keha, emotsionaalseid kalduvusi ja mÃĩistust. Meie mÃĩtted, emotsioonid ja tegevus fÃŧÃŧsilisel tasandil on kÃĩik tonali osad. Kui ma olen vaene, siis on minu tonal vaene, kuna nagual vaim ei saa lihtsalt vaene olla. Kui ma olen haige, siis on tonal haige. Kui ma olen vihane, siis on vihane tonal. Kui mu ei piisa isiklikku jÃĩudu, siis see on minu tonali puudus. Tonal on helendav kookon, kÃĩigi oma energeetiliste väljadega, mis sinna kuuluvad.

Kui meil on millelegi nimetus, kui me oleme vÃĩimelised seda kirjeldama, siis see miski on tonali saare omadus. Tonal kujutab endas kÃĩike, mis on ilmnenud mingil kujul. Nagual on puhas vaim vÃĩi puhas olemine, ta tähistab ilmnematut vaimu. Tonal on miski, nagual on mitte-miski.

KÃĩik meie elus määratakse ära meie tonali saare eripäraga. Seda eripära vÃĩib ni­me­tada vaateks maailmale ja ta moodustab tonali saare maastiku. Kui meie saare eripä­raks on agressiivsus, siis on agressiivsus ka Ãŧks osa meie vaatest maailmale.

KÃĩik saare osad on meie eluks vajalikud eluks fÃŧÃŧsilisel tasandil. Õpilase Ãŧlesan­deks on oma tonali saar Ãŧmber kujundada. Ta peab muutma selle maastikku. KÃĩik saarel peab saama oma koha.

Tuleme tagasi agressiivsuse näite juurde. Tavaline inimene avastades, et on ag­res­siivne vÃĩib hakata seda peitma ja varjama. SÃĩjamehe Tee Õpilane peab tunnistama oma ag­ressiivsust, mitte teda alla suruma. Ta peab Ãĩppima oma agressiivsust konstruktiivselt kasutama. Peale aastaid harjutamist vÃĩib sellest saada vÃĩimas relv. Agressioon, mis oli inimese iseloomuomadus, jäi kÃĩrvaldamata tonali saarelt, ta vaid kujundati Ãŧmber väärtuslikuks oskuseks, allutades ta täielikult kontrollile.

Tonali saare Ãŧmberkujundamine kujutab endast täielikku muutust, mis on vajalik, kui inimene tahab edukalt lÃĩpetada jÃĩu otsingud. Seda ei olegi nii raske teha, tuleb ainult oma elu hinnata ja välja selgitada oma väärtused. Jahimehe jaoks ei ole halbu omadusi – eksisteerivad ainult potentsiaalsed, arendamata vÃĩimalused.

MEIE NÕRKUSED ON REALISEERIMATA POTENSIAALSED VÕIMA­LUSED.

Pidades jahti jÃĩule on meil vaja kÃĩiki meie potentsiaalseid omadusi. Sotsiaalsed ettekujutused vÃĩib meile Ãĩpetada, et mingid meie potentsiaalsed vÃĩimalused on halvad.

Jahimees on vaba ja liikuv olend, kes järgib sÃŧdame teed. Kuna jahimees on liikuv olend, siis ta pÃŧÃŧab muuta oma saare vormi, nagu tekib selleks vajadus.

JAHIMEES JUHIB OMA MAAILMA SELLISE TÄPSUSEGA, ET EI JÄTA ENDAST JÄLGI. JÄTTA JÄLG TÄHENDAB MUUTUDA SAAGIKS, KELLEGILE, KES ON VÕIMSAM KUI JAHIMEES ISE.

Selleks et olla jahimees, on vaja tegutseda maailmas ja jääda tema osaks. Seepärast jahimees ei pÃŧÃŧa varjuda maailma eest – ta lihtsalt ei luba endale muutuda saagiks.

JAHIKUNST ON OSKUS VALIDA OMA ILMUMISEKS AEGA JA KOHTA. TEMA KOOSTOIMIMINE MAAILMAGA ON TASAKAALUKAS JA JAHIMEES EI KURNA ENNAST, EGA ÜMBRITSEVAT MAAILMA.

JAHIMEES ON KINDEL OMA JAHIPIDAMISOSKUSTES JA SEEPÄRAST EI TUNNE VAJADUST RAHUTUSEKS.

RAHUTUS SUNNIB INIMEST MEELETULT HAARAMA KINNI OMA MAAILMAST, MILLINE SEE KA POLEKS, KUI SELLISELT TA KURNAB ENNAST JA MAAILMA.

Peamine pÃĩhjus, miks inimestest saab saak on see, et neil ei ole tÃĩelist enese­kind­lust ja seepärast otsivad nad Ãŧmbritsevate toetust ja heakskiitu. Rahutus on kÃĩige kurna­vam sÃĩltuvuse pÃĩhjus. Inimesed leiavad igasuguseid pÃĩhjusi, et olla häiritud ja nad ei teadvusta, mida teevad, pidevalt alahinnates oma isiklikku jÃĩudu ja kaotades enesekindlust.

JAHIMEES ON LÄHEDALT TUTTAV OMA MAAILMAGA, KUID JÄÄB TEMAST ERALDATUKS.

Tänu eraldatusele Ãŧmbritsev maailm ei puuduta inimest. see ei tähenda, et jahimees oleks Ãŧmbritseva maailma suhtes ÃŧkskÃĩikne.

Mitte Ãŧkski jahimees ei saavutaks edu, kui ei teaks oma elu igat Ãŧksikasja.

JAHIMEES EI KURNA OMA MAAILMA, TA VÕTAB SEALT SEDA, MIDA TEGELIKULT VAJAB. JAHIMEES HOOLITSEB, ET TEMA VARUD – SÕBRAD, SÖÖK, ÕNN JA JÕUD – EI SAAKS KUNAGI OTSA.

Vältides muutumist saagiks, jahimees hoolitseb selle eest, et mitte korrata vigu ja Ãĩpib varitsemist. Jahimees hoolitseb selle eest, et tema liikumine ja tegevus oleks alati ettearvamatu. Kui me muutume jäigaks ja ettearvatavaks, siis me kaotame liikuvuse. Me fikseerime kokkupanekupunkti jäigalt. Kui me “jääme kinni” oma maailmavaatesse, siis meie ettemääratuse jÃĩud hakkavad meid varitsema, pÃŧÃŧdes saada meid taas liikuvaks.

HEA JAHIMEES TUNNISTAB UNIVERSUMIS EKSISTEERIVAID KÕRGEMAID JÕDUSID, KES TEDA SUUNAVAD JA TEISI OLENDEID. NEED JÕUD DIKTEERIVAD NII ELU KUI SURMA ASJAOLUSID.

Kui jahimees tahab sÃŧÃŧa, siis ta seab Ãŧles lÃĩksu ja kui sinna lÃĩksu satub loom, siis ta tapab ta vaikse lugupidamisega. Jahimees teab, et loom sattus lÃĩksu mitte seetÃĩttu, et ta oli leidlik, vaid tänu saatuse jÃĩududele, kes suunasid looma lÃĩksu.

Saatus määras selle looma saatuseks olla jahimehe saak. Teades seda, jahimees ei tunne haletsust looma pärast. Haletsus on suuremaid kuritegusid inimkonna vastu, kÃĩigi elavate vormide vastu. Aegajalt ka jahimees aitab, kuid ei tee seda kunagi, kui seda pole palutud. Suruda oma abi peale, ilma, et seda palutakse, tähendab olla ebaÃĩiglane selle inimese suhtes.

Jahimees ei luba endale sekkuda jÃĩudude tegevusse, kes juhivad kÃĩigi olendite elu ja surma, kuid vastutab oma tegevuse eest. Kui ta leia oma lÃĩksust kaks looma, kuid tal on vaja ainult Ãŧhte, siis ta laseb teise lahti. Jahimees ei kurna kunagi oma maailma.

Distsipliin ja laitmatus on otsustavad, et aru saada raskustest, mis on seotud jahiga jÃĩule. Kogu ettevalmistuse eesmärk on Ãĩppida jahti pidama oma peamisele saagile – jÃĩule.

Ilma hoolika ettevalmistuseta ei jÃĩu Ãŧkski inimene selles edasi, sest jaht jÃĩule on raskem kui loomade ja inimeste varitsemine. JÃĩud on alati ettearvamatu ja mittemateriaalne.

JÃĩu varitsemine tähendab lÃĩputut tähelepanu ja väga peent teadvustamise tunnet.

Ainsaks pÃĩhjuseks jahiks jÃĩule on sellise isikliku jÃĩu kogumine, mis oleks piisav, et kuulutada ennast vabaks. Ainus vÃĩimalus tugevamaks saada on vÃĩidelda ja mida raskem on lahing, seda tugevamaks ta saab. Jahimees teab, mida raskem väljakutse, seda rohkem jÃĩudu.

Jahimees teab, et jÃĩud, kes suunavad elu Maal, ei tunne tema suhtes mingit haletsust ja hoolimist.

KUI SUL EI JÄTKU JÕUDU VÕITLEMISEKS, SIIS EI JÄÄ SUL MUUD ÜLE KUI ORJA ELU. JAHIMEES KUJUTAB ENDAST VABAT OLENDIT, KES EI SAA ENNAST MÄÄRATA ORJUSESSE; TAL EI OLE TEIST VALIKUT KUI VÕITLUS. KUI TA HUKKUB SELLES LAHINGUS, SIIS TA SUREB NAGU VABA OLEND, MITTE KUI ORI.

Iga inimese elus on momente, kus ta lihtsalt teab, et ta ei saa jätkata orjana. Sellest hetkest hoolimata sellest kas tal on jahimehe ettevalmistus vÃĩi mitte – ta asub jahimehe teele.

Jahimees jälgib, et ta ei kulutaks isiklikku jÃĩudu rumalatele tegudele. Ta istub vaikselt maha, et Ãŧmberhinnata oma elu ja oma situatsioon. Ta teab et on teinud panuse jÃĩule ja tuleb ennast selleks jahiks ette valmistada. Reeglid on lihtsad: ära anna armu ja ära oota halastust; vÃĩitja saab kÃĩik.

JAHIMEES EI ALLU KELLEGI SOOVIDELE PEALE ISEENDA. KUI TA VÕTAB ETTE MÕNE TEGEVUSE, SIIS TA TÄIELIKULT TEADVUSTAB TEGEVUSE VÕIMALIKKE TAGAJÄRGI.

JAHIMEES EI LUBA KUNAGI ENDA MUUTUMIST OHVRIKS. OMA TE­GE­­VUSES VÕTAB TA ARVESSE ETTEARVAMATU JA SEEPÄRAST POLE TEDA KU­­NAGI VÕIMALIK TABADA OOTAMATULT. TA SUUDAB VÄLTIDA SUU­REMAT OSA SÜNDMUSI, MIDA RUMALAD PEAVAD ÕNNETUS­JUHU­MI­TEKS.

Kriitiliselt hinnates oma elu, jahimees teadvustab et kuigi risk on suur, tal ei jää midagi Ãŧle kui vÃĩidelda. VÃĩideldes sotsiaalsete ahelate vabaduse eest me vÃĩime leida, et selle asemel oleme jÃĩu orjad. Jahimehe jaoks eksisteerib kaks vÃĩimalust : kas vÃĩidelda sotsiaalse sÃĩltuvuse vastu vÃĩi loobuda vÃĩitlemast ja jääda sama rumalaks kui kaaskodanikud.

Jahimees saab jahimeheks sellepärast, et vältida sotsiaalse sÃĩltuvuse ahelaid. Ta teeb seda sellepärast, et omandada isiklikku jÃĩudu, mis lubab tal valida isiklik aruandlus sÃŧsteemi. Kui jahimees läheb nii kaugele, et tal ei ole tagasiteed, kuna ta ei taha elada mahajäetud maailmas. Siis ta teadvustab, et tal ei ole midagi kaotada, peale oma elu – kuid mida maksab elu, kui ta mÃļÃļdub ahelates. See moment jahimehe elus on kÃĩige piinavam. Sellel ristteel saab jahimees aru, et tal ei ole valikut. Reis tundmatusse nÃĩuab temalt julgust ja isegi enam, kuna ta tead, et sellel reisil pole tagasiteed. Sellel reisil on vaja, et jahimees unustaks kÃĩik, mida teadis varem.

Alles pärast seda valikut, jahimees hakkab tÃĩeliselt tunnetama jÃĩudude mÃĩju, mis saadavad teda kogu elu. Ta teeb lÃĩplikku panuse jÃĩule.

Mitte keegi ei saa vältida jÃĩude, mis saadavad meid kogu elu. Meie ettemääratus peab täituma. Jahimees tunnistab seda, siis kriitiliselt hindab ennast ja oma uut elu. Nagu laps, kes teeb oma esimesi samme, teeb jahimees oma samme Teadmiste Teel.

ALUSTADES JAHTI JÕULE, JAHIMEES SAAB ARU, ET TEMA KOGENE­MA­­TUS SUNNIB TEDA KAOTAMA TASAKAALU, KUID OLLES TÄIELIKULT ÄRKVEL JA ARENDADES RAHULIKKUST, TA SAAVUTAB VAJALIKU VAIMU TASAKAALU.

Kui me taganeme oma kogemusest, pÃļÃļramata talle tähelepanu vÃĩi suhtume sel­les­se kergemeelselt, me kaotame tasakaalu. kui me kaotame tasakaalu, siis on meie kÃĩige loomulikum reaktsioon – peatuda, hetkeks tarduda, et uuesti saavutada tasakaal. Seda pau­si määratletakse kui elu rahulikkust.

Elu on pidev, see sisaldab energia pulseerimisi. Jahimees liigub nende pulseeri­mis­tega kooskÃĩlas, peatudes iga tegevuse ees. Tänu sellele on ta vÃĩimeline keskenduma hÃŧppe eel kogu oma tähelepanu. Kui ta pÃļÃļrab igale tegevusele pingsa tähelepanu, siis ta ei kaota kunagi tasakaalu. Jahimees on täielikult ärkvel.

Tänu sellisele elule jahimees kontrollib iga situatsiooni oma elus. Jahimees ei kontrolli oma elu kui sellist, kuna selline juhtimine pole tema vÃĩimuses.

Kontrollides igat elu situatsiooni, jahimees saavutab pÃŧsivuse ja kindluse, mis on vajalikud et asuda vÃĩitlema jÃĩu eest. Ta teadvustab oma inimvÃĩimete vaesust ja seepärast tunneb jahimees hirmu. Kuid see hirm ei halva, see sunnib teda tegutsema ja olema roh­kem ärkvel. See on see hirm, mis tuleb teadmisest, jahi reeglid ei näe haletsust ja halas­tust.

Teades jahi reegleid jahimees kogeb sÃŧgavat austust oma vastase suhtes. Ta teab, et tulemus on aus, kuna vÃĩitja saab kÃĩik.

Kui jahimees on jÃĩudnud nii kaugele, tal ei ole valikut – tuleb istuda ja oodata. Ta ei kiirusta kuhugi, kuna teab, et ta on teinud panuse jÃĩule, tema saatuse juhtijad hak­ka­vad otsima teda , et temaga vÃĩitlusesse asuda. Jahimees tead, et karta ja pÃŧÃŧda vältida vÃĩit­lust pole mÃĩtet, kuna see ei too mingit kasu, kuna tema saatuse jÃĩud jätkavad jahti temale, oodates iga nurga taga. Teadvustades, et ainus vÃĩimalus ellu jääda on vÃĩidelda, jahimees täitub absoluutse kindluse tundega.

Nii jahimees läheneb jÃĩuga vÃĩitlemisele: ta on täielikult ärkvel, kartmatu, täis austust ja täielikult kindel endas. See on tema kilp.

Jahimehe tuju ei muutu kunagi melanhoolseks ja pessimistlikuks. Jahimehel pole mingit pÃĩhjust midagi kahetseda. Ta tunneb ennast väljavalitult ja rÃĩÃĩmsalt.

MITTE ÜKSKI INIMENE EI JÄÄ ELLU TEADMISTE TEEL ,KUI TA EI OLE VALMIS VASTU VÕTMA SURMA – SÕJAMEHE PARIMAT NÕUANDJAT.

Kui jahimees on teinud panuse jÃĩule ja läbinud vastava ettevalmistuse jahimeis­ter­likkuses jÃĩule, jääb tal Ãŧle ainult korjata vajalikku praktilist kogemust. Tänu sellele kogemusele jÃĩuab ta sÃĩjamehe tasemele, sest ainus vahe jahimehe ja sÃĩjamehe vahel on kogemus. Kogemuse puudumise tÃĩttu teab jahimees halvasti praktilisi Ãŧksikasju, mis on seotud jahiga jÃĩule. SÃĩjamees vastupidi, kujutab endast inimest, kes on karastunud vÃĩit­luses jÃĩuga.

MEIST EI SÕLTU, KAS MEIST SAAVAD SÕJAMEHED VÕI MITTE. SEE OTSUS SÕLTUB NENDEST JÕUDUDEST, KES SUUNAVAD KÕIGI OLENDITE ELU.

Isiklikku kogemust ei saa planeerida, kuna ta ei allu inimese kontrollile. Mitte kellelgi ei Ãĩnnestu vältida oma ettemääratust vÃĩi muuta seda, kuid saatus määrab, milline inimese kogemus saab konkreetse kehastuse. KÃĩik, mis meilt nÃĩutakse, on kaasa aidata oma isikliku saatuse arengule, arukalt tehes koostÃļÃļd nende jÃĩududega, kes suunavad meid paljude elude jooksul. Seejuures me vÃĩime kasutada kÃĩiki oma kogemusi ja me saame maksimaalse kogemuse. Selline mÃĩistlik koostÃļÃļ meie ettemääratuse jÃĩududega ongi Tolteekide Ãĩpetuse peamine eesmärk. KÃĩik, mida Ãĩpetatakse Ãĩpilastele on suunatud sellele, et aidata seda oskust omandada.

Tavalise inimene, jahimehe ja sÃĩjamehe elukogemus kujutavad endast kolm­nur­ka, mis on eluliselt vajalik Tolteegi terviklikuks olemiseks. Need kolm elulise koge­muse vormi on inimliku teadvustamise omadused. Iga Ãĩpilane peab pÃŧÃŧdlema kÃĩigi kolme omaduse maksimaalset arendamist. Meeletu oleks arvata ,et keegi on vÃĩimeline saama teadmistega inimeseks, ilma, et tal oleksid omadused, mis on omased inimkonnale. Tonali saarel sisaldub kÃĩik, mida me vajame oma kogemuse jaoks. Et saada sÃĩjameheks ei tohi ära kaotada Ãŧhtegi objekti sellelt saarelt, sealhulgas teadvustamise erinevaid astmeid ja omadusi.

Jahimees ja sÃĩjamees saavad aru, et ainust tÃĩeline inimeksistentsi ettemääratus Maal on täieliku teadvustamise saavutamine. Tänu oma kogemusele sÃĩjamees jÃĩuab selle teadvustamisele, et teadmised tÃĩesti omavad jÃĩudu.

JÃĩud on taotluse energia. Teadmiste omandamine kogemuse vahendusel, tähen­dab, et me vÃĩtame midagi vastu tänu sellele kogemusele, mida me ei teadvustanud varem. Selline taju on taotluse tulemus, mis omakorda toodab jÃĩudu. See puudutab tead­mi­si, mitte informatsiooni­. Informatsioon on ainult teooria, teadmisi on vÃĩimalik saada ainult läbi kogemuse. Kui informatsiooni ja teooriat praktiliselt ei kasutata, siis neis ei ole jÃĩudu – aga teadmised on jÃĩud.

Selleks, et hankida jÃĩudu, on vaja parimal kujul kasutada kogu Ãĩpetust . See oma korda tähendab, et me peaksime pÃŧÃŧdma vÃĩimalikult palju rakendama. Just see pÃŧÃŧdlus tajuks kujutabki endast jahti jÃĩule. Kuna jÃĩud on tajumatu ja ettearvamatu vastane, siis sÃĩjamehe elu muutub lÃĩputuks väljakutseks

SÕJAMEES ELAB VÄLJAKUTSES JA SEEPÄRAST ON TEMA ELU VIIMISTLETUD STRATEEGIA.

Mitte keegi ei saavuta edu jahis jÃĩule, kui ta elab korratut elu poolunises sei­sun­dis. Jaht jÃĩule nÃĩuab meilt distsipliini ja jahimehe pingsat tähelepanu – kuid selliseid dist­sipliini nÃĩudmisi tÃĩlgendatakse valesti. Oma katsetes olla tähelepanelik, Ãĩpilane mee­le­heit­likult pÃŧÃŧab analÃŧÃŧsida ja aru saada igast igapäeva elu sÃŧndmusest. Selles ei ole mi­dagi halba, kui Ãĩpilane ei unusta, et kogu informatsioon , mida ta sellisel kujul saab, allub tema maailmapildile. Katse määratleda oma kogemust on kÃŧll Ãĩige tegevus, sest ainult nii vÃĩime me jÃĩuda teadmiste juurde. Oht eksida on selles, et avastatav mÃĩte vÃĩib meile tun­du­da ainukese vÃĩimaliku reaalsusena. On vajalik meeles pidada, et kui kokkupanekupunkt hakkab liikuma, iga kogemuse sisu muutub. Iga tähendus, mis on seotud kogemusega, kujutab endast ainult osa tÃĩest, osa tÃĩde ei ole terve tÃĩde.

SÕJAMEES EI MURETSE KOGEMUSE MÕTTE PÄRAST. TAL ON TEGE­MIST TAJUMATU JA ETTEARVAMATU VASTASEGA. SEEPÄRAST RAT­SIO­NAAL­SED SELGITUSED KUJUTAVAD ENDAST OHTLIKKU AJA JA ENERGIA KULU.

Ka teadmiste fragment vÃĩib osutuda kasulikuks, kuid ainult sellisel astmel, kus ta aitab meil saada tugevamaks ja targemaks edasises jahis jÃĩule.

Unustades, et ta sai ainult osa teadmisest tänu kogemusele, Ãĩpilane hakkab vai­mus­tunult teoretiseerima oma uutest teadmistest. Peagi ta unustab oma jahi jÃĩule ja lan­geb intellektuaalsesse palavikku.

See ei tähenda sugugi, et sÃĩjamees peaks lÃĩpetama mÃĩtlemise. Vastupidi, sÃĩja­mees lÃĩputu tähelepanuga märkab väikemaidki detaile oma elus ja hoolikalt hindab iga situatsiooni. Kuid ta ei tee seda mitte sellepärast, et pÃŧÃŧaks aru saada sÃŧndmuste mÃĩttest, vaid efektiivseks tegutsemiseks on tal vaja selgust.

MÕTTEST ARUSAAMISE JA SELGUSE VAHEL ON VÄGA PEEN PIIR. IGAS SITUATIOONIS SÕJAMEES PÜÜAB SELGUSE POOLE, MITTE TOIMUVA MÕTTE POOLE.

Iga meie elus toimuv situatsioon on väljakutse, kuna ta annab inimesele vÃĩima­lu­se Ãĩppida. VÃĩttes väljakutse vastu, me seome selle situatsiooni automaatselt teatud mÃĩtte­ga. Kuna see mÃĩte on pÃĩhineb meie aruandluse sÃŧsteemile, on ta piiratud ja me peame se­da meeles pidama. Teadvustades seda, sÃĩjamees ei kuluta aega ja energiat selle mÃĩtte rat­sionaalseks pÃĩhjendamiseks. Selle asemel kasutab saadud mÃĩtet nägemise selguse saami­seks, mis vÃĩimaldab tal määrata oma järgmist sammu situatsiooni arengus.

Erinevust mÃĩtte ja selguse vahel ei ole kerge märgata.

SÕJAMEES EI VÕIDA MITTE SELLEPÄRAST, ET EI PÖÖRA VÕITLUSELE TÄHELEPANU; NAD VÕIDAVAD TÄNU SELGUSELE.

Objektiivselt tajuda situatsiooni, kus meie terviklikkusele visatakse väljakutse, on väga raske. Loomulik inimlik reaktsioon on , et hakatakse ennast kohe kaitsma, pÃŧÃŧdes Ãĩigustada oma käitumist. See reaktsioon viib oma maailmapildi lÃĩksu, me seome ennast tugevamini nendes tingimustes, mida pÃŧÃŧame muuta.

AINULT SÕJAMEES ON VÕIMELINE ELLU JÄÄMA VÕITLUSES JÕUGA.

Ainus vÃĩimalus vältida inimseisundi lÃĩksu – on elada sarnaselt sÃĩjamehele ja suhtuda igasse meie elu situatsiooni kui väljakutsesse jahiks jÃĩule.

LÄBINUD JAHIMEHE ETTEVALMISTUSE SÕJAMEES SUHTUB IGASSE VÄLJAKUTSESSE AUSTUSEGA.

SÃĩjamees omab tohutut austust kÃĩige suhtes, millega puutub kokku. Sellepärast isegi kui keegi solvab teda, sÃĩjamees ei kaota kontrolli enda Ãŧle, kuna näeb solvamises seda väljakutset; ta austab seda vÃĩimalust mida kannab see väljakutse. Tänu sellele sÃĩjamees saavutab selgust ja ka kontrolli, mis on eluliselt tähtis puutudes kokku tajumatu ja ettearvamatu vaenlasega.

On vaja teadvustada, et inimene pidevalt tunnetab vajadust otsida selgitusi, mis rahustaksid tema mÃĩistust, sest tundmatu mitte ainult ei hirmuta, vaid kutsub esile kindlusetuse ja rahutuse tunde.

INIMNESE VIGA ON SELLES, ET TA OTSIB SELGITUSI. TUNDMATUT POLE VÕIMELIK SELGITADA SELLISEL TEEL. SELLE TULEMUSEKS ON, ET KÕIK SELGITUSED MUUTUVAD PIMEDAKS USUKS VÕI EELARVAMUSTEKS.

Selgituste otsingutest ei ole midagi halba välja arvatud see, et inimesel ei tule mitte kunagi pähe, et ta sellega annab Ãŧmbritsetavale maailmale sellise vormi, nagu temale meeldib uskuda, et see maailm omab. Inimene alati pÃŧÃŧab selgitada kÃĩike Ãŧmbritsevat soovitud kujul. See rahustab tema arutlevat mÃĩistust, kuid see omab vähe Ãŧhist tÃĩega. Tehes seda inimene toetab oma vaadet maailmale, järelikult fikseerub jäigalt kokkupanekupunkt.

Kui selgitused Ãŧhtivad inimene vaatega maailmale, inimene tunneb ennast Ãĩnneli­kult ja kindlalt. Kui usk isiklikesse selgitustesse on väga tugev, siis kui toimub miski, mis esitab väljakutse, siis inimene on segaduses ja kaotab pea. Ta ootamatult avastab, et tema vaade maailmale on kÃĩikuma lÃļÃļnud ja siis tuleb tal kas Ãŧmberhinnata oma selgitused vÃĩi hakata kaitsma neid selgitusi.

SELGITUSED EI OLE REAALSUS – SEE ON AJALINE MAAILMAKOR­RAS­­TA­MINE.

Meie vaade maailmale on ajaline tÃĩlgendus tundmatule, me ei satu kunagi segadusse ja ei Ãŧllatu, kui see vaade pannakse kahtluse alla. Kui me peame oma vaadet eksimatuks, me ei jäta endale mingit väljapääsu ja varem vÃĩi hiljem oleme täielikus segaduses.

SEGADUS ON MÕISTUSE POOLT TEKITATUD SEISUND. ME VÕIME SELLESSE SISENEDA JA SEDA MAHAJÄTTA VASTAVALT OMA TAHTELE.

INIMENE VIIB ENNAST ISE SEGADUSSE, ET VARJATA OMA HARIMATUST.

Segadus on kÃĩige mugavam vorm, et pÃĩgeneda elu eest ja seda kasutab inimene kui tal tuleb kokku puutuda millegi hirmutavaga ja ebameeldivaga.

INIMESE MÕISTUS PEAB ENNAST ÜLEVAL KUI EKSIMATU KOHTUNIK, KELLEKS TA END PEAB. KAHJUKS ON ELU LÕPUTULT LAIEM, KUI INIMMÕISTUS.

MÃĩistus leiab, et on vÃĩimeline toime tulema nende kÃŧsimustega, mis teda ei puuduta.

TUNDMATUS UNIVERSUMIS, MIS ON LÄBIPÕIMUNUD TOHUTU HULGAGA JÕU HÄÄLTEST, ARUSAAMINE OMAB VÄIKEST TÄHTSUST.

Arusaamine kujutab endast ainult teatud liigseid ratsionaalseid arutlusi. MÃĩistus pÃŧÃŧab kÃĩigele leida loogilist selgitust. Tihti kui mÃĩistus ei leia sobivat tÃĩlgendust, siis ta lihtsalt eitab kÃĩike.

TEADES, ET TAL EI OLE MILLESTKI ARU SAADA, SÕJAMEES TUNNISTAB BARJÄÄRI OLEMASOLU, KUI LÄHENEB SELLELE – JA SIIS LIHTSALT HÜPPAB ÜLE.

Kui sÃĩjamees pÃĩrkub oma elus mingi probleemiga, ta rahustab oma mÃĩistuse, tun­nistades selles probleemis takistust, kuid selle asemel, et hakata arutlema eesmärgiga aru saada, ta hakkab kohe seda takistust Ãŧletama. Iseenesest probleemid ei oma mingit muud väärtust peale selle, et nad teevad meid tugevamaks emotsionaalses suhtes, ela­va­maks mÃĩistuselt ja targemaks vaimselt.

Takistused vÃĩimaldavad ilmneda omadustel ja vÃĩimetel, mis tavalistel olukor­da­des ei ilmneks. Ainus arusaamine, mis omab sÃĩjamehe jaoks tähtsust on arusaamine ise­endast ja oma potentsiaalist ja just selle juurde viivad teda kÃĩik probleemid.

Takistustega varustavad meid mitte ainult tekkivad elusituatsioonid, vaid ka see ,mida me nimetame meie tumedaks pooleks – meie pahedeks. On jälle oluline meelde tuletada, kui sandistavad on sotsiaalsed piirangud. Varajasest lapsepÃĩlvest peale meid Ãĩpetatakse varjama omi aspekte, mida peetakse inimkäitumise puudusteks. Tuleb veelkord meelde tuletada, et Ãŧkski inimene ei saa terviklikuks, kui ta hakkab eitama mingeid aspekte endas.

EITAMINE KUJUTAB ENDAST HEAD VORMI ENESEINDULGEE­RI­MISELE

SÕJAMEES NÄEB OMA EBAÕNNES JÕU POOLE LIIKUMISE PROTSESSI.

Inimene on igaveseks pÃŧÃŧtud lÃĩksu, kui ta pÃŧÃŧab Ãĩigustada enda käitumist ja otsida ratsio­naalseid selgitusi. Meie elu on täpselt selline nagu ta peab olema. Iga takistus aitab neil toime tulla jÃĩuga.

MITTE KEEGI EI SAA VÄITA, ET SAAKS OMANDADA JÕUDU, KUI TEMA ELU JA OLUKORRAD OLEKSID TEISTSUGUSED.

Inimese jaoks on needuseks see usk, et elulised probleemid ei vÃĩimalda täielikult realiseerida oma potentsiaalseid vÃĩimalusi. Iga meie probleem on väljakutse, mis antud jÃĩu poolt ja annab meile erilise vÃĩimaluse vÃĩitluseks teel vabaduse poole. On oluline tunnistada endale tumeda poole olemasolu ja seda, mida me nimetame kaotuseks ja ebaÃĩnneks. See ei ole kerge Ãŧlesanne. Kui me seisame silm silma vastu oma ebaÃĩnnega, tavaliselt me hakkame kannatama sÃŧÃŧtunnet. Me peame meeles pidama, et meie kaotused on ainult realiseerimata potentsiaalsed vÃĩimalused. Potentsiaal pole veel arenenud täieliku kontrolli alla.

Suurem osa inimesi ei suuda saavutada vabadust sellepärast, et tunnevad ennast sÃŧÃŧdlastena, kui seisavad oma Ãĩiguste eest ja nÃĩuavad seda, mis kuulub Ãĩigusega neile. SÃĩjamees ei tunne mingeid sÃŧdametunnistuse piinu, kui ta esitab nÃĩudmised sellele, mis kuulub talle Ãĩigusega, ÃŧkskÃĩik, mis see siis ei on – raha, austus, armastus, teadmised vÃĩi oma pime poole.

Meil teadvustada, et igaÃŧhel meist eksisteerib ka väärikus. Seepärast tasub oma ebaÃĩnnestumisi hoolikalt tundma Ãĩppida ja siis muuta nad potentsiaalseteks vÃĩimalusteks, ainult nii saame me muutuda tÃĩeliselt terviklikuks ja vabaks. Inimese tume poole on Ãŧsna kÃĩhedusttekitav ja seda ei hakka eitama Ãŧkski sÃĩjamees, kuid varjata oma tumedat poolt ja teeselda, et seda Ãŧldse ei ole, on suur rumalus.

Tavaliselt inimesed keelduvad vaatlemast oma tumedamat poolt, kuna kardavad tunnistada oma puudusi isegi iseendale. Selline hirm pÃĩhineb sellisel faktil, et inimene pidevalt muretseb sellepärast, et kui inimese ette sattub surmaoht ,ta hakkab tahtmatult tegutsema selle nimel, et ellu jääda. Sellel momendil ta ei mÃĩtle enam oma kuju säilitamisele.

KUI SÕJAMEES LÄHENEB TEADMISTELE, SIIS ON TA TÄIELIKULT VALMIS SURMAKS JA SEEPÄRAST VÄLDIB IGASUGUSEDI LÕKSE.

SÕJAMEES VALMISTUB HULLEMAKS. TEDA POLE VÕIMALIK ÜLLATADA, KUNA TA EI LOODA, ET JÄÄB ELLU.

VAADATES OTSA SURMALE, SÕJAMEES KEELDUB IGASUGUSTEST LIIGSEST TEGEVUSEST JA SEEPÄRAST TEMA SAATUS ARENEB SUJUVALT.

Kui me suudaksime teadvustada fakti, et surm pidevalt jälitab meid. Inimene on mingil moel veendud ennast, et talle on garanteeritud pikk elu. Olles kindel selles, on ta valmis kulutama kogu aja indulgeerides erinevaid hirme, kahtlusi ja pisiasju. Surma ees muutuvad nad kÃĩik tähtsusetuteks. SÃĩjamees teab seda sama hästi, kui seda, et surema­tuse printsiip on idee rumalate jaoks. Teadvustades seda, sÃĩjamees vÃĩtab oma surma vastu. Pidevalt aru saades, et ta vÃĩib surra igal momendil, sÃĩjamees loobub kÃĩigest, mis kallutab teda vabaduse otsingutest kÃĩrvale. SÃĩjamees ei looda, et jääb ellu ja väga osavalt väldib sotsiaalsete tingimuste lÃĩkse, kuna teda ei puuduta rumal pÃŧÃŧdlus muretseda omaenda kujust pärast.

Olles sellisel positsioonil sÃĩjamees ei muretse oma tegevuse tulemustest pärast. See ei tähenda, et sÃĩjamees tegutseks kergemeelselt. Vastupidi, just sellepärast, et sÃĩja­mees jahib jÃĩudu, ta tegutseb ääretu tähelepanuga, kuid erinevalt tavalisest inimesest, teda ei eruta vajadus saavutada vÃĩit. VÃĩit omab tähtsust ainult sellisel juhul, kui inimene kavatseb jääda vÃĩitluses ellu.

Üks lÃĩksudes on inimliku lootuste ahel. Hakates lootma milleleg

[akk]

tolteekidel on terved linnad, majad. .. kolmandas tähelepanus. kolmas tähelepanu on algne olek, siis kui inimesed siia planeedile saabusid. mateerija areng on taandareng tegelikult. kindel kurss surma poole. esimene tähelepanu on vajalik selleks, et uusi hingesid luua. tuldigi selleks siia sÃĩnaotses mÃĩttes sigima. nagu kalad jÃĩkke, nii inimene tuli siia linnuteelt ., kolmandas ja kÃĩrgematel tähelepanudel ei ole vÃĩimalik paljunemine. seal ei tunta paljunemise taotlust, sest kÃĩik on nagunii olemas.

[vambola]

[.Raul.]

Nii. Aga ikkagi huvitab mind reaalne rahvas kes olid enda meelest Kesk Ameerika tsivilatsiooni loonud olmeekide järglased. Kes kutsusid ennast tolteekideks. Ja kes mÃĩjutasid viimaseid suuri Kesk Ameerika tsivilatsioone. Asteeke ja maiasi.

Mis seos on neil tolteekidel nende tolteekidega?

[.Raul.]

[vambola]

[Metsamees]

Seda sÃĩjamehe teksti olen varemgi lugend kokkuvÃĩtlikumas versioonis. Ei mäleta kus.
Kogu teksti ma läbi ka ei lugend.

Nagu alati on igas loos oma Ãĩpetlikust ja vÃĩi tÃĩde sees.
Nt. sÃĩnad on tÃĩesti ainult suhtlemis vahendid, ei miskit muud.
See pärast mul sellistesse loitsmistesse mida tehakse sÃĩnadega suurt usku ei ole.
Eks seal ole muudgi aga ei hakka siin pikalt vahutama.

Hakkasid silma ka paar kahtlast kohta.
Inimene kontrollib(s) loosdust.
Ei usu seda kohe kindlasti.

ja räägiti et universum koosned energia niitidest, ma Ãŧtleks et universum on energia plÃļnn, milles on mÃĩned tihkemad kohad sees (nÃļ klimbid ).
(Seda muidugi eeldusel et kÃĩik koosneb aatomitest, mis omakorda on pÃĩhimÃĩtelt energia, aga niitidest kÃŧllap ikkagai ei ole.)

[.Raul.]