Arengumaagide Foorum

[Arjol]

.......
Olen siin teie lÃĩkke ääres nii mÃĩnegi aja veetnud, kuulanud teie jutte, vaadanud tantse, Ãĩpinud teie keelt ja kombeid.
Ega ma ei olegi teile ennast eriti korralikult tutvustanud (tÃĩepoolest, Ork ,, napisÃĩnalisuse pÃĩhjuseks vÃĩib- olla ka napp keeleoskus ja soovimatus kommete ja tantsude mittetundmisega ilmaasjata tÃŧhjast tÃŧli tekitada), teid aga jälginud ja teie seas juba pikemalt viibinud, sestap pean viisakaks nÃŧÃŧd ka ennast jÃĩudumÃĩÃĩda avada.
Alljärgenvalt pÃŧÃŧan ma siis kÃĩigepealt leida paraleele, sarnasusi ja minu arvates Ãŧhtemoodi mÃĩistatavaid pidepunkte.
Sest kÃŧllap vÃĩiks ma teie keele ka päris ära Ãĩppida, kuid sellega reedaks (vÃĩi Ãĩigem oleks ikka Ãĩelda, kaotaks) ma palju endast ja ma jääks niivÃĩi teisiti lÃĩpuks hätta, sest igapäevaselt kasutan ja arenen ma ikka "omas" keeles ja sÃŧsteemis.
SÃĩnadel on minu valitud muusikas/tantsus/loos väike ja kohmaks roll, seda peamiselt sellepärast, et ma pole kunagi leidnud vajadust ega pÃĩhjust seda, kuidas ma siin ilmas elan ja kuidas ma seda näen, sÃĩnadesse valada.
SÃĩnad teevad mÃĩtte kohmakas ja sÃĩnades talletatud mÃĩte on nagu vana foto. Ta tuhmub ja igÃŧks vÃĩib sinu näole vuntsid ja sarved joonistada .
Aga selline on juba selle koht on ja nÃŧÃŧd näete te tÃĩepoolest paljusÃĩnalist Arjoli
Veelkord, kÃĩik alljärgnev on siiski vaid kirjeldus, mitte "asi" ise.
........................
Kuskilt tuleb alustada ja esimeseks tantsuks valin ma "Kes aias., kes aias..."
.......................
Mina näen inimesi läbi kolme aspekti. Hing, keha ja vaim. Hing elab vaimus ja koos elavad nad kehas. Kolmekesi koos moodustavadki nad elava inimese.
Vaimu nimetan ma Ãŧldse hingerÃŧÃŧks ja kui ta on juba selge vormi vÃĩtnud, siis vÃĩib teda ka näiteks Egoks kutsuda. Minu nägemuses kaitseb/katab vaim hinge ja aitab samas kehal reageerida, liikuda jne. Keha jälle on hingele koduks.
Kui me siia ilma sÃŧnnime, oleme me vaimust puhtad, on vaid inimkeha ja hing selles. NÃŧÃŧd, alustades oma eluteed, hakkab hing endale rÃŧÃŧd kasvatama, sest see on vajalik, et Ãŧhendada hing ja keha.
Läbi selle saab hing justkui silmad ja kÃĩrvad, saab endale kaitse ja katte, suu rääkimiseks ja laulmiseks jne. Algul on ta rohmakas ja rabe, kuid peagi annavad kogutud hetked talle painlikust ja kuju. Hetked on need, mis on hinge eesmärk siin maailmas. Õnnehetked, naudinguhetked, murehetked, kurbusehetked jne. Neid kogub hing oma rÃŧÃŧle ja nendega ta eputab.
Kui tuleb surm ja hingelt vÃĩtakse keha, vÃĩtab hing oma rÃŧÃŧ ja see on talle hiljem justkui trofee vÃĩi ÃĩppetÃļÃļ, medal vÃĩi kunstitÃļÃļ.
Hinge ja vaimu suhted on väga tundlikud, sest raske on kanda rÃŧÃŧd, kellel on oma soovid ja kes on nii aldis kÃŧlge vÃĩtma kÃĩike, millest me oma eluteel läbi sumpame. Nii mÃĩnigi on seisnud oma hingerÃŧÃŧga laussajus ja see on läbivettinud ÃŧhekÃŧlgsusest.
Niisiis, siin elus elamine tähendab hingele, et ta vaatab maailma läbi oma vaimu. Kuigi vaim on omamoodi ka hingepeegel, on vaim ka elupeegel, see tähendab, temas on talletatud ja salvestatud need hetked, need kohad, kust hing on elu teel läbisumbanud/lennanud/ujunud.
HingerÃŧÃŧ vaatamine on vist see, mille läbi ennustajad vÃĩivad Ãĩelda, mis on olnud ja Ãŧsna tÃĩenäoliselt Ãŧtleb ka hingerÃŧÃŧ väljanägemine, mis vÃĩib tulla. Sest kui sa kannad meremeherÃŧÃŧd, on ju tÃĩenäoline, et sa vÃĩid uppuda kaugel merel J Vähemalt on sellel suurem tÃĩenäosus, kui talupojarÃŧÃŧd kandval naisel.
......................
nÃŧÃŧd kisub viisiks "meil aiaäärsel tänaval, kui armas oli see..."
...........................................
Enamik vist koguvad neid hetkehelmeid oma rÃŧÃŧle nagu ahne kulda ja karda, valimata hetki ja seda, kuidas ta seda saab.
LapsepÃĩlv on vÃĩib olla kÃĩige määravam ja kÃĩige raskem osa inimes eluteel, sest siis pannakse tema hing tÃĩsiselt ja halastamatult proovile. See "vaene ja alasti" hing on ootamatult keset tormi ja mÃĩllu ja ta peab tegema kiired ja tihti ka Ãŧsna otsustavad valikud ilma, et tal oleks vÃĩimalik enne nende tegemist "lasta pilk Ãŧle oma rÃŧÃŧ, et näha, mis sinna sobib". Eriti tema lähedased, on need siis vanemad, sugulased, Ãĩpetajad, sÃĩbrad, televisoon jne jne kukuvad teda katma erinevate hÃĩlstidega,
(see on vist midagi sellist, mida Tokroda nimetab siin kodeerimiseks?) ja tema valikud on sellel momendil ainulaadsed ja tihti jah, pÃļÃļrdumatud.
HingejÃĩud on see, mis aitab meil selle perioodi edukalt vÃĩi vähemedukalt läbida. Samas jälle, oma alastuses oleme me Elule/TÃĩele/Jumalale/Loodusele veel nii lähedal, see peegeldub meis ja läbib meid oma vÃĩisa ja katkematu vooga ja me hullame selles rÃĩÃĩmsalt, sest meie hing tunneb ennast nii mÃĩnikord nagu kodus. Need helged lapsepÃĩlve hetked
Kuid keha ei lase sellel kaua juhtuda ja hing on selles kaitsetu. Vaim nÃĩuab toitu, hingerÃŧÃŧ vajab punumist. Murdeiga on see, kus me oleme piisavalt valmis ja tugevad heitma endalt vÃĩÃĩrad hilbud ja valima omad. Ja jälle tunneb nÃĩrgem hing ennast siin kaitsetuna ja kas mugavusest vÃĩi hirmust lepib ta teiste riietega, tihti kÃŧll loobub vanemate ja kodu poolt saadutest, kuid argusest vÃĩi millest iganes tormab ta jälle teiste juurde, et kiirest kiiresti katta ennast nende poolt pakutuga.
HingenÃĩrkus on see, mis sunnib meid siis olema "nii nagu teised", me valime siis selleks kas need, keda me (tihti ekslikult) nimetame sÃĩpradeks vÃĩi "hingesugulasteks" vÃĩi näiteks kas vÃĩi koguduseks/armeeks/parteiks
Kui palju olen ma pidanud kuulma , kuidas "halvad" inimesed sÃŧÃŧdistavad oma kuritegudes lapsepÃĩlve, kui tihti viivadki inimeste tegude jäljed sinna?
Kui minul oli aeg raputada endalt vÃĩÃĩrad hilbud, tegin seda nagu märg koer.
Suhteliselt hoolimatult ja jÃĩuliselt. See polnud raske, kuid ootamtult raske oli seista nii tihedas parves/summas koos teiste inimestega, teiste omasugustega ilma, et kohe hulk rämpsu jälle kÃŧlge ei kleepinud.
Nagu mingi riietusruum, täis alasti kehasid, vähese ruumi ja osalt ka jaheduse pärast Ãŧksteise vastu suruvaid tegelasi ja proovi sa kummarduda, juba poeb keegi sulle kuskilt millegagi hinge..
PÃĩgenesin sÃĩna otses mÃĩttes metsa. Alasti nagu ma olin. Ma oleks peaaegu surma saanud vÃĩi hulluks läinud. /eluniidid oleks katkenud, vaim (hingerÃŧÃŧ) koost pudenud/. Ja samas, samas oli selles alastuses miskit, mis lubas "lÃĩunatuulel soojalt keha paitada/ linnulaul jÃĩudis otse sÃŧdamesse". Selles oli vÃĩluväge. Hing oli vaba.
Aga vaimurÃŧÃŧ vajas parandamist, sest talv oli tulekul. Kuna seisin keset Eestimaist vÃĩsa, seal polnud kedagi, kellet hilpugi laenata, pidin korjama seda, mida oli. PäikstÃĩusu, karusitta, linnulaulu,samblarohelist, kahe puu vahele kinni jäänu rebasekorjuse kÃŧljest veidi karvu. Istusin seal ja lihtsalt olin. Lahustusin selles ja ma ei vajanud enam midagi muud. Leidsin esimese hetkepärli. Mitte esimese, neid oli minu hingerÃŧÃŧ kÃŧljes veelgi, juba varasemast ajast, aga see oli esimene, mille ma sain teadlikult.
Ma olin oma vaimu, oma hingerÃŧÃŧ hÃĩlmad lahti lÃĩÃĩnud, sest
niikuinii ei katnud ta mind korralikult, ma loobusin "oma pead teki alla / mantlihÃĩlma peitmast".
Avasin justkui kui avab linnupoeg oma tiivad ja ..lahustusin/lendasin/ujusin. Unustasin iseenda. Ootamatult polnud ma enam Ãŧksi, nagu ma olin tundud seal, oma katkise (kuid siiski kaitsva) rÃŧÃŧ varjus. See on midagi sarnast sellele, kui me kaotame pilgust fookuse. Silmad ja vaatamine jääb, aga otsene valik puudub.
Kuid see kestis hetke. Peagi torkisid justkui tuhet nÃĩela mind, ma pidin hÃĩlmad kaitsvalt kokku lÃĩÃĩma/ oksa leidma/ kaldale ronima. Kuid see moment, see hetk oli mul alles!. See rippus minu saatuseniidi otsas ja säras minu hingerÃŧÃŧl.
Vaatasin oma rÃŧÃŧ Ãŧle ja leidin veel palju, seni tähtsusetuks pidanud helmeid ja pärleid / sulgi, mis rippusid Ãŧmber mnu ja peagi avastasin, et just nemad katavad mu hinge tegelikult, mitte need odavad riidehilbud, mida ma olin enda kaitseks varastanud vÃĩÃĩrastest aedadest. Ja nii kÃĩik algas/jätkus
....................

KÃĩik voogab Ãŧmberingi. Nagu miski vaip vÃĩi midagi. Loodus moodustab sellest vaibast oma osa (ÃŧhesÃĩnaga, mitte ainult inimestega seotud asjad) ja aeg/ajad on tähtsad, vÃĩi Ãĩigemini pigem tempod, rÃŧtmid. Ja viimaks kaob justkui aja mÃĩiste ja tunnetus selles etteantud, kalendri -ÃļÃļ ja päeva mÃĩistes. Aegu (st temposid rÃŧtme jne) lisandub juurde, vÃĩi vähemalt midagi ,mis on nende lähedased .
......................
See on Ãŧks eriti keeruline koht sÃĩnadega väljendamiseks. Edasi juba vabal viisil, dzäzzilikult
.....................
Visuaalselt on see lÃĩpuks kÃĩik mingi kummaline vaip, pÃĩimik, vilt.(teie vist räägite siinkohal vÃĩrgustikest?). VÃĩi vÃĩid vÃĩtta muusikana. Mida iganes. SÃĩna otses mÃĩttes vÃĩid "kuulda" sellisel momendil ohu lähenemist..
Päris äärmuseni on raske jÃĩuda, lahustumine ja nauding sellest raputab liiga läbi, kuid alati, kui tagasi tuled, on ikka mÃĩni "heli, värv vÃĩi mis iganes" juures sellel pilgul, millega sa oksal puhates/ kaldal istudes maailma vaatad, lisaks veel mälestus (pärl, kalliskivi, ripats, kuulike) juures, mida vÃĩib alati raskel momendil (tegelikult tuleb kogu oma rÃŧÃŧd vaadata) appi vÃĩtta. VÃĩid neid nagu palvehelmeid sÃĩrmede vahelt läbi lasta, vÃĩid liikuda tagasi ajas, lohtada ja pakuda tuge oma mineviku nÃĩrkushetkedel, aidata iseennast ja muutuda seeläbi tugevamaks käesoleval hetkel
Nende pidev vÃĩrdlemine tekitab vist mingi oskuse siis nende väheste , uute, juba kergemini märgatavate "lÃĩimede" tähelepanemise ja tunnetamise. Kas sa nÃŧÃŧd näed/kuuled/ , aga sa aimad, et sinna vÃĩiks see sobida.
Arvan, et iga selline taju juurdetulemine hävitab/muudab/tasandab/ hingerÃŧÃŧ (hingeketas) jälle tagasi TÃĩeks/Eluks/Jumalaks ja nii kaob meist vast jäädavalt tÃŧkkige meie toorest egorÃŧÃŧd.
Aga see kÃĩik pole mitte mingi mÃŧstika. See on tavaline, kahe jalaga maas olev elu, kÃĩik on selge ja loogiline.
Aga ka siin vÃĩime me maailma nähe erinevate toonidega, sest
kui mina näen seda ja seda, siis keegi teine näeb teisi asju ja nii tuleb tema vaip erinev, aga mitte vähem tÃĩesem. VÃĩib-olla. MÃĩnikord räägid kellegiga, kuulad tema juttu, "vaatad teda" st mitte läbi enda, vaid läbi selle vaiba/vee/vÃĩrgustiku ja sa näed, et ta räägib tÃĩtt.
Sa pole lihtsalt selliseid valikuvÃĩimalusi ega nähtud "toonide" valikuid(nägemist) ettegi kujutanud. Sina valik ja vÃĩimed on erinevad (ebatäiuslikud nad ju mÃĩlemad, kuid samas miks mitte tÃĩesed), nii tulebki erinev pilt. Aga nÃŧÃŧd, kui ma olen nÃĩ elu läbi tema silmade näinud, jääb sellest mulle kÃŧlge hulk oskusi.
Tema versioon justkui täustab minu oma ja järgmine kord tuleb see "pilgu hajusakstÃĩmbamine" juba palju kergemini vÃĩi pigem vÃĩiks Ãĩelda, ta justkui lähedab sind Ãŧldise vooga.
Nii vist ongi osade elu kurb, Ãĩigemini see kogupilt kÃĩlab kurvana. Tunne e. emotsinooon on TÃĩest justkui prismaga (sÃŧndmusega) väljarebitud "spektrivärv".
Justkui prillid oleks ees (elu vaatamine läbi roosade prillide J). LÃĩpptulemus peab ikka ilma värvitu olema, oled lahustunud, Ãĩigemini kÃŧll Ãĩeldes, peegeldad oma vaimuga/hingerÃŧÃŧga Ãŧmbritsevat/TÃĩde/jÃĩge.
................................
siin muutub tants/laul/lugu juba veidi rock`ilikuks
..................................
VÃĩib-olla on ka hingedel keski sÃŧnnitaja ja meie elatud elud on justkui koolivormid, mis näitavad klassi, kus sa oled vÃĩi siis lihtsalt stiili (mÃĩnele hingele meeldib äkki kanda elust ellu sellist tumedat ja depresiivset kuube ), ajastud ja riigid on läbi oma ajaloo justkui miski piirkonna hingede "moetrendi" näide...
Aga jah, igatahes ei tähenda kulgemisega Ãŧhtesulav hingerÃŧÃŧ omastamine tähendama isikse kadu.
Kunagi oli meil siin juttu, kuidas nÃĩid vÃĩib sellega, kui ta hommikul mÃĩtleb, et elu on ilus ja siis elu muudubki ilusaks...noh seda vÃĩib tÃĩlgendada nii, et oma tegudega ja mÃĩtetega jne jne (siit oleks kÃĩvasti jutuainet perfeksionistile J ) anname me elule ka enda lähedal juskui miski kÃĩla ja meie helmed meie hingerÃŧÃŧl viskavad helke, kui sinu "tants ja laul on ilusad /koledad) ja rÃŧÃŧ kaunis/kole", nii ka Ãŧmberringi.
Samas jälle, kui su rÃŧÃŧ hingerÃŧÃŧ sulab Ãŧmbritevaga, muutud sa justkui jahimeheks, sa vÃĩid sÃŧndmustes osaleda, aga keegi ei pane sind tähele. Sa vÃĩid
otsustada, et hingede maastikul (elus) algab "halb ilm", keerata mantli teispidi, oma "hetkepärlitega" nÃĩ mängida ja ennast kaitsta.( teha päevast pidupäeva, kurva päeva, verise päeva jne). Aga meie tegu rikub alati hetkepärli puhtuse, kui see on tehtud edevuse pärast (vÃĩi omakasu saamise jne) ja meie
rÃŧÃŧ vÃĩib saada korralikult rikutud. Ahvatlusi on ju kogu aeg...
Kummalisel kombel kehtivad seal Ãŧsna sarnased skeemid, mis kÃĩigile tuntud (?) elupildis. Nagu ma Ãŧtlesin, vastused on meil kogu aeg silme ees/kÃĩrvas/ninas. Meie endakeskne maailmapilt lihtsalt ei lase neid näha.
....................
Andke mulle palun nÃŧÃŧd kapaga mÃĩdu, mu suu kuivab

[ork]

jääb veel ainult kÃŧsida, kas Arjol ka joonistab?
kas äkki joonistamine polegi pÃĩhitegevus?
ja kas Cibyll siin foorumis on tema tÃŧtar.

[Cyclamen]

Sibyll on Ãŧpriski kindlasti hoopis minu tÃŧtar ... ja Sibyll joonistab kÃŧll.
nÃŧÃŧd pean vist Arjoli tutvustust pÃĩhjalikumalt lugema (miks see ometi nii pikk peab olema!!!)

[Cyclamen]

Arjol, vÃĩta vÃĩi kaks kapatäit... selle pika jutu peale. SÃĩnad on, hoolimata sellest, et neil Sinu jaoks Ãŧldiselt tähtsust pole, hästi ritta seatud. ja mis seal salata- isegi vahel olen niimoodi mÃĩelnud. Vabalt vÃĩiks Sibyll ka Arjoli oma olla
siiski, Ork, miks Sa arvasid, et Sibyll on Arjoli oma?

[Cyclamen]

ptui... keegi pole kellegi oma, vabandust, väljendusin valede sÃĩnadega... miks arvasid Ork, et Sibyll on Arjoliga hetkel?

[monotoon]

Tänan . Väga meeldiv , tuttav ja kodune tunne tekkis sinu kirja lugedes. Pikk ja meelikÃļitev kuid väga asjalik . Meil kÃĩigil on ,mida endas (ja endast) mÃĩtelda Sinu teksti lugedes .Helgust !

[kerca]

Selle jutu peale vÃĩiksin ma arjoli kutsuda mÃĩnel hommikul kui päike alles udurÃŧÃŧs laukas silmi peseb, soo peale tantsima - Ãŧle rohetava turbasambla keset sookailusid ja kanarbikku. Nii kerge jalaga pole vaja hirmu tunda, et mÃĩni laugas ahnelt tantsijat haaraks ja endasse mässiks.

Oh, kuidas talv hakkab tÃŧÃŧtama, sest lumetekk on unisuses higiseks ja määrdunuks muutunud. Õnneks on Ãĩhus ootuse lÃĩhnu
_________________
Ãŧks konn astus usinasti mÃļÃļda teed, oo-jaa ja-jaa

[Arjol]