Arengumaagide Foorum

[Hella]

See on minu arusaam, mis tekkis Tokrodat kuulates:

Inimese ja kirjutaja vaheline suhe:
Inimene annab kirjutajale oma energia ja kirjutaja annab vastu tarkuse. Inimene teeb kirjutajaga koostÃļÃļd selleks, et saada tÃĩuge iseenda olemuse erinevate aspektide arendamiseks.

Parasiitkirjutaja on
kÃĩik see, mis taotleb ainus olemist. Nt ainutÃĩde, kÃĩige Ãĩigem ideoloogia, kÃĩige tähtsam asi jne. Inimene kasutab parasiitkirjutajat siis, kui ta ei tegutse iseenda elukvaliteedi tÃĩstmise huvides.

Parasiitkirjutaja on inimesest oluliselt kÃĩrgem olend, kes mingil pÃĩhjusel planeedil Maa tahab elada. Kuna ta aga meie planeedilt pärit ei ole, siis ei saa ta ise planeedilt energiat ammutada.

Toon vÃĩrdluse: Me kÃĩik oleme harjunud sÃļÃļma kodumaist toitu. Kujutame ette, et globaliseerumist poleks ja me satuksime järsku hoopis teisele poole maakera. Meil oleks sealset maa energiat Ãŧsna raske kui mitte vÃĩimatu ammutada. Nimelt on seal hoopis teine kliima, hoopis teine bakteriaalne olukord, hoopis teised toidud. Ilma Ãŧlemineva kohanemiseta me igal juhul sureksime. Nt juba Ãŧks suvalisel viisi saadud vÃĩÃĩras bakter, mille vastu meil antikehad puuduvad, vÃĩib saatuslikuks saada. Meil on vaja, et kohalikud looksid meile sobiva temperatuuriga keskkonna, toodaksid ja valmistaksid meile tuttaval moel toitu, peaksid sarnast hÃŧgieeni. Ehk siis ellujäämise nimel on meil vaja levitada iseenda kultuuri.

Nii on ka parasiitkirjutaja siin hädas. Ta kasutab inimesi, et need temale Maa energia sÃļÃļdavaks muundaksid.

Milles väljendub see, kui inimene iseendaga toidab parasiitkirjutajat?

Inimene tegutseb ja annab endast kÃĩik, aga tulemusena ei tÃĩuse tema elukvaliteet ja nii tema kui ka Ãŧmbritsevate elu läheb pigem allamäge ja tekivad vigastused. Väljendub pikaajaliselt ja fataalselt.

Milles väljendub see, kui inimene toidab parasiitkirjutajat teiste inimestega?

Parasiitkirjutaja eesmärk on panna inimene enda kasuks sellisel viisil tÃļÃļle, mis ei Ãŧhti inimese enda arengu ja vajadustega. Kui inimene iseenda elukvaliteedi tÃĩstmise nimel tÃļÃļtaks, siis leiaks ta palju erinevaid lahendusi erinevatele olukordadele, oleks omapärane, omaks iseenda kogemustele toetuvat arvamust. Parasiitkirjutaja levitab ideoloogiat, kus olukordadele on vaid Ãŧks Ãĩige ja hea lahendus ja teised on valed ja halvad. Inimesed, kes sellesse ideoloogiasse usuvad ehk on endas välja kasvatanud väärisiksuse, hakkavad suhtuma halvasti neisse inimestesse, kes ei käitu Ãĩigesti. Selle sama halvasti suhtumise ning sellest tulenevate tegudega nad viivadki kergesti ja kiiresti energia parasiitkirjutajale.

Kuidas tekib suhe parasiitkirjutajaga?

Kui inimene puutub kokku uue olukorraga, siis alguses kasutab ta nn Ãŧhiskondliku kogemusena väljatÃļÃļtatud lähenemist.

Näiteks avastab noor inimene endas kunstniku ande. Tavaliselt siirdub ta vastavasse kooli seda ala Ãĩppima. Tal on olemas omanäolise lähenemise alge, aga erinevaid koolkondi Ãĩppides näeb ta, et juba enne teda on sarnastel teedel käidud. Erinevad koolkonnad on väljatÃļÃļtanud metoodikaid ja vorme ning neid kÃĩiki hakkab see inimene interpreteerima. Selle tegemine peegeldub emotsionaalsel tasandil tundmustena ja lÃĩpuks hakkab ta endale sÃĩnastama neid ehk kirjeldama. NÃĩnda saab ta kogemuse.
Et saada ise kunstnikuks, tuleb inimesel aga hakata ise looma. Ja teadagi on enne loomist toimuv protsess pÃĩrgulikult valuline. Kui pÃĩrgulik loomisvalu on läbitud, siis on sealt edasi vaid idee, motivatsioon, teostus ja analÃŧÃŧs, mis on juba loov käitumine.

Seega, mingi aspekti välja arendamise alguses kasutab inimene alati kirjutajat. Parasiitkirjutajaga on tegemist siis, kui pidevalt alavääristatakse ja surutakse alla inimese enda omapärast lähenemist. Lähenemises kiidetakse heaks ainult koolkonnale vastavad aspektid ja halvustatakse kÃĩike muud. Sellise kasvatuse tulemusena kasvavad tublidest Ãĩpilastest välja Ãŧhesugused inimesed, kelle vaheline paremushierarhia joonistub välja selle alusel, kelle loomulikud parameetrid kÃĩige paremini koolkonna omadega samastuvad. Selliste tublide ja eeskujulike Ãĩpilaste probleemiks aga jääb see, et nad jäävadki interpreteerijateks, aga ei saa loojateks. Selleks, et saada loojaks, peab inimene lahti laskma tublidusest, heast ja halvast, Ãĩigest ja valest - parasiitkirjutajast.

Kui inimese loov jÃĩud hakkab avalduma, siis parasiitkirjutaja:
Idee loomise etapil isoleerib, et poleks vÃĩimalik luua seoseid;
Motiveerituse etapil piinab, et tung jookseks mÃĩttete probleemide lahendamise peale tÃŧhja;
Teostamise etapil kurnab, et tehtav oleks maksimaalselt palju jÃĩudu nÃĩudev ning ajamahukas;
AnalÃŧÃŧsimise etapil valab sitaga Ãŧle, et inimene ei suudaks filtreerida, mis Ãĩnnestus ja mida järgmisel korral vältida.

[Tige tihane]

Huvitav kokkuvÃĩte (Y)

* Ja Tokroda palus edasi Ãļelda, et talle ka meeldis.

[gladiaator]

[Norn]

Elukunstnikud jälle kakuvad ja levitavad nonstop usumÃĩnu pläru, tahavad kangesti Ãŧlioriginaalsed olla. See nende vaba valik ja harjumus selline, keda ei tohi isegi halvustada-kritiseerida, hellakesed teised. Tulevik on seega täielikult teineteist toetavate tossukollide ja usutsombide päralt, ehk omapärakuline yang ja yin liidukooslus.
_________________
Pole olemas kaht Ãŧhesugust asja.

[Hella]

No mis ma ikka oskan selle peale Ãļelda...

Kuulge poisid, paratamatult tekivad paralleelid teie ja videos esitatud netikommentaatori vahel: http://eestilaul.err.ee/videod/f15af7f1-b861-46e9-b13e-538dd052a044

[gladiaator]

[Norn]

päris vaimukas klipp mu meelest.
_________________
Pole olemas kaht Ãŧhesugust asja.

[toorum]

See on minu arusaam parasiitlikust kirjutajast, mis tekkis Hellat lugedes:

See kirjutaja ja energiaandmise ja siis tarkuse vastu saamise värk tundub nagu piiblis kirjeldatud preestrite, ohvrilammaste ja rahavahetajatelugu, kes pÃŧhakoja uksetaga seekleid kolistasid ja kellele Jeshua nimeline moslemite prohvet kitlipeale olla andnud. Judeokristlikus ehk feodaalse Ãŧlesehitusega ( umbes sama on tegelt ka sunnimoslem, kui moslemite kogukonna keskaega kivistunud alamat sorti sotsiaalne arengutase, millest selgelt eristub demokraatlikum ja intelligentsem siidimoslemite sekt ja nende maailm ) maailmapildis käb praegu kirikute ( eriti katoliku omades ) veel hullem seeklissepanemise kaubandus. Aga jah, kui sa tarkust vastu saad ja energia ära annad, siis pole sel tarkusel su isikliku mÃĩistmist ja väge sees ja nii ollakse lihtsalt usklik, kes mingite doktriinide järgi juhindub, olgu selleks siis piibel vÃĩi koraan...

[toorum]

[gladiaator]

Robootika ja nanotehnoloogia on praktiliselt surematud ja jätkusuutlikud,taasregenereeruvad ehk uuestisÃŧndivad.
_________________
me kÃĩik peame vÃĩitlema
son of the creator will return

[Hella]

Väike mÃĩtteavaldus:

Hakkasin mina Ãŧkspäev oma lähedasele muu seas seletama mingit aspekti, mis oli kokukat kuulates peas kerima oli jäänud. Aga nagu ikka - selleks, et teemasse pÃŧhendamatu asja loogikast aru saaks, tuli kÃĩigepealt selgitada ports alusmÃĩisteid. Ning seda tehes jäi mind häirima suutmatus täiesti lihtsalt, selgelt ja ÃŧhemÃĩtteliselt defineerida ära NÃĩrkusejÃĩud ehk parasiit.

Ja nii tulin ma lugema seda teemat, mille siin ise olin kirjutanud.

Tuleb välja, et see arengumaagide Ãŧks alusmÃĩisteid - parasiit ehk nÃĩrkusejÃĩud, on inimesele kahjulik asjaolu, mille olemasolu on raske tÃĩestada.

Esimeseks probleemiks on muidugi asjaolu, et kui see oletatav nÃĩrkusejÃĩud on pannud Ãŧlekohtustelt Ãŧhe inimese teise inimese kukile, siis kukil olev inimene peab nÃĩrkusejÃĩudu väga positiivseks asjaoluks.

Aga teine probleem on minu jaoks uskuda, et parasiit on saanud osaks mitte ainult mitte minu kehastusest, vaid ka sellest osast minust, mis läbi kehade elust ellu liigub. Ja et ka minu tunded, tungid, mÃĩtted jm on parasiidi kontrolli all. See on nii suur, et tundub täiesti absurdne. Vägisi liigub mÃĩte selles suunas, et ehk on see looduse poolt sätitud plaan, et inimesi arenema sundida.

Ma saan aru, et tegemist on jÃĩuga. Seega pole vÃĩimalik vÃĩtta kinni millestki ja Ãļelda, et vot see on nÃŧÃŧd parasiit ja see mitte.

Seega, kui NÃĩrkusejÃĩud tÃĩesti eksisteerib, siis praegu on minu jaoks suurimaks Ãŧlesandeks kirjeldada kus, kuidas ta eksisteerib. Ma kuulan ja loen, aga tunnen ikkagi, et ei saa sellest oma tavaelus kinni vÃĩtta ja Ãļelda, et see on nÃŧÃŧd see.

Kusjuures nÃĩrkusejÃĩu inimeselt inimesele kanduvaid liine näen ma kÃŧll. Inimesed teevad teineteise suhtes pealtnäha absurdseid tegusid, mis saavad tähenduse, kui vaadata seda nÃĩrkusejÃĩu aspektist. IgaÃŧks selles ketis aktiveerub, kuna temas on mingi asi katki.

Üks teaduse populariseerija rääkis, et millegi olemasolu saab tÃĩestada vaid siis, kui teatav hulk inimesi midagi Ãŧhtviisi näeb ja suudab seda ka korrata.
Siin tekib aga probleem. Ok, mina vÃĩin seletada teise inimese absudse käitumise lahti nÃĩrkusejÃĩu toimemehhanismidega, aga see inimene ise ei nÃĩustu kindlasti minuga. Asjaolu selgitades ma hoopis riskin konfliktiga, kuigi pole plaaninud oma energiat Ãŧldsegi mitte konfliktimise peale kulutada. Seega ei saagi tekkida mingisugust hulka inimesi, kes asja Ãŧhtmoodi kirjeldaksid.

Nii tekitab nÃĩrkusejÃĩud kirjeldamine faktilises elus hoopis paksu pahandust. Teooria tasandile jäädes on ta aga mÃĩttetu usumull.

Seega ongi NÃĩrkusejÃĩud midagi, millesse saab vaid uskuda???

[Tige tihane]

Ma kah alles uurin, misasi see nÃĩrkusejÃĩud Ãĩieti on. MÃĩtetes mÃĩlgub see nurk, et inimestel ei lasta oma maailma luua, kÃĩik peavad Ãŧhte nägu olema ja summutatakse ära inimese oma olemine ja tahe. Mida kÃĩike inimesed Ãŧksteisega ei tee, et oma tahtele allutada… Milleks? See, kes teeb oma asja, teda ei koti, mis Ãŧmberringi toimub. Pole seda massi taha vaja. Igal juhul on inimestel hunnik pseudomuresid ja hirme. Seda pean praegu nÃĩrkusejÃĩu ilminguks.

Viimasel ajal kalduvad mÃĩtted äri- ja usumaailma poole, mis on tekkinud nÃĩrkusejÃĩu tahtel. Arvan, et läbi ärimaailma väänatakse miskitmoodi sugutung ebaloomulikuks (nagu alasti keha oleks midagi erilist, autod, riided, reklaam jms omavad seksuaalsust ja iga väikse asja peale minnakse kiima), ning usumaailm tekitab meis surmahirmu (selle alla lisaksin ka konfliktihirmu, hirmu oma fÃŧÃŧsilise keha pärast, et kardetakse tänaval tappa saada, vargusi jms. St millestki ilma jäämine). Rohkemat ei oska praegu lisada.

[Hella]

Kuidas teed vahet pseudomuredel, - hirmudel, - kiimadel ja looduse poolt Ãĩigustatud muredel, hirmudel, kiimadel?

Kui inimene saab nÃŧÃŧd ajude poolest aru, et tegemist on pseudomure, -hirmu, -kiimaga, aga ei suuda sellest tundest kuidagi Ãŧle olla, siis ongi ta konkreetselt nÃĩrkusejÃĩu haardes vaevleja. Siis ongi vÃĩimalik osutada - vaadake, see on nÃĩrkusejÃĩud oma fÃŧÃŧsilises ilmingus! Mulle meenub sellega eksortistlik pilt kurja vaimu kÃŧÃŧsis olemisest. Olen ise kunagi sellises kaksikolemises viibinud. Aga kaksikolemus tekkis ainult seetÃĩttu, et tahtsin tunnistada oma tÃĩelist olemust - oma tÃĩelisi mÃĩtteid, tundeid ja vajadusi. Selles olukorras viibida on väga raske ja laastav.

Nii naljakas lugu selle illusiooniga. Ta on kÃĩikjal, aga kui sa teda Ãŧhe koha peal määratled ja Ãŧritad temast kinni vÃĩtta, siis ta lihtsalt kaob ära sellest kohast. Mis ei tähenda, et illusioon mujal lÃĩpetaks eksisteerimise. Ta on pidevalt kohalolev ja mÃĩjutav, aga temaga ei saa arvestada. Ei saa teda eraldada ja kusagile eemale lÃŧkata.

Siit tulebki pÃĩhjus, miks inimene enamasti ei taha näha pseudot. Inimene ju toetub pseudole ja kui ta seda näeks, siis kaoks ju pseudo ära.
Nt ma teadsin Ãŧht ema, kelle pere Ãŧhtsustunne toetus mÃĩttetutele probleemidele. Siis kÃĩik keerles tema ja ta emotsioonide Ãŧmber. Kogu aeg oli pinge. Ja nendel probleemidel ei tulnud lÃĩppu, sest neid tuli kogu aeg hirmuga juurde toota. Rahu oleks toonud tÃŧhjuse ja lagunemise. Seega tema jaoks ei olnud probleemid mÃĩttetud, need olid väga vajalikud. Probleemilahendusi ta sÃŧstemaatiliselt vastu ei vÃĩtnud.

Fakt on see, et inimene ei ole täiuslik, inimene on arenev. Vaja oleks aru saada, millal sekkub loomulikku arengusse nÃĩrkusejÃĩud. VÃĩib-olla siis, kui inimese nÃĩrkus hakkab talle Ãŧhiskonnas paremat positsiooni andma ja inimesel kaob motivatsioon oma nÃĩrkust parandada. Nt on igal vÃĩimupositsiooni omajal vÃĩi pÃŧrgijal kasulik mitte omada sisemaailma. Mulle vahel tundub, et kÃĩigi elementaarsete oskuste omajate vahelt valitakse tihti välja kÃĩige lipitsevam ja koogutavam inimene. Aga ma täiesti aktsepteerin, et see minu väljaÃŧtlus on äärmiselt konfliktne. Ja kui palju seal tÃĩe ja reaalsusega pistmist on, pole halli aimugi.

VÃĩib-olla aretatakse inimkonda sarnaselt Siberi hÃĩberebastele (vt: http://www.vaimumaailm.ee/viewtopic.php?t=6360&highlight= "Siberis aga on juba 50a tehtud katset hÃĩberebastega, kus lastakse paarituda vaid kÃĩige passiivsematel ja mitte vastu hakkavatel rebastel. Ja tulemusena avaldusid juba kolmandas pÃĩlvkonnas inimese vastu huvi tundvad rebased. Tulemus olenes vaid geenidest ja mitte kasvatusviisist. Ja mis kÃĩige pÃĩnevam, kui sellist kÃĩige empaatilisemate välja sorteerimise ja paarituda laskmise strateegiat jätkati, siis hakkasid varsti ilmnema muutused rebaste kehades: kÃĩverad sabad, erinevad värvid ja täpid, erinevad kehakujud jm. See vÃĩib olla selgituseks, kuidas on olemas nii palju erinevaid koeratÃĩuge.") Kellel on oma nägemus, oma tee, omad lahendused ja mudelid, neile lihtsalt elu edasiviimise vÃĩimalust ei anta.

KÃĩikjal see kindlasti nii ei ole. Nt Eesti IT areneb pidevalt ja vÃĩimalus antakse ikkagi neile, kes midagi ka ära suudavad teha. Arvatavasti on nii nendel aladel, kus puudub sisuline areng. Aga see on jällegi omaette teema, kuidas teha selgeks, kas areng on sisuline. Inimesed nagu ei väärtusta ega näe sisulist muutust. Nt teenimatult vähe väärtustamist omab see, kas inimene teeb midagi oma peaga vÃĩi lihtsalt kopeerib midagi pÃĩnevat, mida keegi teine samas seltskonnas veel kopeerinud pole.

[Tige tihane]

Tegelikult hirmud on minu jaoks hirmud. Ja praegu kipun arvama, et inimene enda teed käies ei tunnegi hirme. Loogika Ãŧtleb, et hirmu peaks tundma lapsed, et nad ei hukuks, kuigi tundub, nagu nad oleks palju julgemad kui tänapäeva täiskasvanud inimesed on.

Kiima puhul arvan seda, et kui inimene teeb oma asja, siis tal puudub suures osas kiim. Sugutung tekib siis, kui selleks energeetiliselt vajadus (mitte toitumiseks, kerge saagi himustamiseks) vaid kui maailma loomine seda nÃĩuab, enda tÃļÃļ tegemiseks ja meeskonnatÃļÃļks.

Pseudomure all pean silmas selliseid muresid, et „mida teised kÃŧll arvavad ja kas ma olen ikka piisav” liinis muresid. Igasugu mured ju lähtuvad kokkuvÃĩttes meist endist, ning tihti tahetakse oma muresid teistele ka pähe määrida, sest kui juba kaks vÃĩi kolm inimest nÃĩustub, hakkab see mure reaalselt ka eksisteerima. Ikka mass ehk toide taha. Suht sama asi, mis sa juba isegi näiteks tÃĩid.

Seda kahevahel olekut tean minagi, vb mitte selles vormis aga mul on olnud hetki, kus ma kardan, et lähen täitsa hulluks, kui teeks seda, mida tahan, laseks Ãŧhiskonnast lahti. Seda Ãŧtleb see osa minus, mis ema piimaga sisse pandud. Nagu seisaks kaljuäärel, varbad juba Ãŧle ääre ja kohe- kohe kukud aga siis tÃĩmbad ennast jÃĩuga tagasi, sest vÃĩitis see hirm tundmatu ees. Pärast seda läheb elu ikka sama vana rada mÃļÃļda, miski ei sÃĩltu reaalselt sinust ja maailma loob keegi teine. Aga praegu ma vÃĩin Ãļelda, et Ãŧhelt kaljuäärelt olen alla astunud ja päris hea on olla.

Vaata, see film koduloomadest, mida vaatasid, ja et seal Ãļeldi kuidas kodukoeral on hundiga 99,8 % sama geneetika, siis mul on ka sama tunne inimeste suhtes. Sellepärast ongi nÃĩrkusjÃĩust nii raske vabaneda, et meie siin oleme nÃĩrkusjÃĩu baasil arenenud. Et sellest vabaneda, tuleb konkreetselt mingi osa endast lahti lÃĩigata (aga kes see tahab vabatahtlikult nt oma paremast käest ilma jääda?). Ei taheta ja pÃĩhjus on selles, et pole seda tegelikku eesmärki, mille nimel nii kaugele minna. Igaks juhuks mainin, et räägin täiesti isiklikust eesmärgist, mitte maailma poolt antud lubadustest, et terroristi mängides saab paradiisi jms.
Ja siis peaks inimestel olema mingid avaldumata geenid… ? Ootavad oma aega? Mingi teema on nendega ka.

[Norn]

NÃĩrkusejÃĩud on see, kui mingi seltskond avastab häguselt hirmutava NÃĩrkusejÃĩu mÃĩiste ja siis sellele Ãŧksmeelselt kaasa laulavad, ilma mÃĩistmata mida selle all päris täpselt mÃĩeldud on. Ja kui keegi suvatseb tulla ja Ãŧtelda neile, et antud ajahetkel oletegi ise sellest NÃĩrkusejÃĩust läbiimbunud, sest teie jaoks ongi vaid selletaoline nähtuste määratlemise viis hetkel Ãĩige ja loomulik olukord. Siis see tulija tuleb koheselt sildistada parasiidiks, sest nende eneste väga sihikindel NÃĩrkusejÃĩu PäikesepÃĩimiku tahe seda Ãŧheselt käseb ja kohustab. Tegelikult on see täiesti iseenesest mÃĩistetav inimlik mÃŧÃŧtilis-religioosne nähtus ja olukord.
_________________
Pole olemas kaht Ãŧhesugust asja.

[Tige tihane]

Sina aga tundud lausa ingel olevat.

[Maalanna]

Ma pÃŧÃŧdsin ka mÃĩelda selle Ãŧle, et kuidas mÃĩista seda, mis vahe on Loodusel ja nÃĩrkuse jÃĩul. Ma saan aru kuidagi nii, et Looduses on andmise-vÃĩtmise tasakaal (algetel omavahel peaks vist nagu olema), aga nÃĩrkuse jÃĩud on ainult tarbivas pooles. Nagu lÃĩputult ahne ja ainult imev suur must auk, mis kunagi midagi vastu ei anna. Ja mida rohkem inimene parasiitlusele järele on andnud, seda rohkem ta sellele sarnasemaks muutub.

Nägin sellist pilti, kus ma oleks nagu Ãŧle maailma serva alla vaadanud, ja seal oligi selline suur kombitsatega must auk. Need kombitsad olid Ãŧhendatud inimeste sees erinevate osadega. Ja need osad, mis nende kombitsatega Ãŧhendatud on, on nagu sinna alla langemises. Nagu kukkumisetunne tekib, kui mÃĩnele enda sellisele osale keskenduda. Ei ole eriti meeldiv pilt. Need kombitsad tuleks kÃŧll ära likvideerida enda seest.

Ja nende kombitsate kaudu imetakse ka teistelt inimestelt. Tänu sellele, et inimene on endast juba midagi maha mÃŧÃŧnud, ei suuda ta suhetes teiste inimestega enam selle osa pealt tasakaalus pÃŧsida - tarbiv pool vÃĩtab vÃĩimust. Aga kÃĩik see, mis ta vÃĩtab, läheb läbi tema parasiitsÃŧsteemile.

Nii et tegelikult, kui inimene orjastab kellegi, siis ta ise ei saagi sellest nagu midagi - need hÃŧved vÃĩetakse temalt lihtsalt ära. Kui vÃĩrrelda sellega, mis ta oleks saanud ausa kaubavahetuse teel selle teise inimesega, siis ta ju isegi kaotab sellega.

Ma näen, et parasiitlus oleks nagu sÃĩltuvus. Kui sellele järele anda, siis see lÃĩpuks hävitab sind. Aga minu arust peaks meie kÃŧll veel suutma sellest enda sees vabaneda, kui korralikult vÃĩidelda ja tÃļÃļd teha.

Luuakse kÃŧll illusioon, et tÃļÃļtegemine on mingi hullult suur koorem ja vaev, aga ma arvan, et reaalselt on nÃĩrkuse jÃĩu orjamine palju suurem energiakulu, kui tÃĩeline ja oma tasemele vastav tÃļÃļtegemine kunagi olla saab.