Arengumaagide Foorum

[Hella]

Suur tänu Maalanna, et oled vÃĩtnud vaevaks ja teooriat selgelt ning kokkuvÃĩtlikult siia foorumisse postitanud. Minule on see olnud väga abiks paganliku maailma mÃĩistmisel ning paratamatult olen arusaamisi ka oma elus toimuvaga Ãŧhildanud. Mul on veel kÃŧsimusi. Esitan need, kuna Sina olen hetkel ainuke paganlik hääl siin foorumis ja nii on ehk Sul vastusi.

Üritan rasside teemat paremini tundma Ãĩppida.

Mulle tuli eelmisel neljapäeval Ãŧks inimene kallale. Teooria järgi liigitub ta igati reptiiliks. Olen oma elus täpselt seda tÃŧÃŧpi inimestelt ennegi tappa saanud, aga kuna nÃŧÃŧd olen sisemiselt tugevaks saanud, siis ma alla ei jäänud. Reptiili tÃŧÃŧp läheb Sinu koralli teadmiste valdkonda kah.

RÃŧndamise argumendid olid: Ma arvan endast liiga hästi ja ma pean alluma vaikides ning pimesi. Kas see ongi reptiilidega nii, et nemad vÃĩivad avalikult ÃŧkskÃĩik kui räigelt teiste suhtes käituda, siis seda keegi ei näe? Ja kui mina näiteks peaksin libastuma, siis seda näevad kÃĩik ja nÃĩnda vÃĩibki minna läbi reptiili illukas, et kÃĩik on terve massiga minu vastu astunud, suhtuvad minusse negatiivselt, Ãŧritavad mind muuta. Reptiilile andestatakse kÃĩik, tema rÃŧnnakuid ja nÃĩmetsemist Ãŧritatakse mitte näha.

Tegu on Ãŧhe inimgrupiga, kus pean selle inimesega ka edaspidi ja arvatavasti väga kaua, palju ja lähedalt kokku puutuma. Mida teha, et ta mind niiviisi ära ei sÃļÃļks? Et motivatsioon, eneseusk ja rÃĩÃĩm tehtavast säiliksid?

[gladiaator]

[Hella]

Osalen hobiringis. Juhi ning reeglitega vastuolus pole.
Tegin paar Ãĩiget lÃŧket. Probleem tundub emotsionaalses mÃĩttes ununevat.
Lihtsalt - mina olen see loll, kes saab alles nÃŧÃŧd aru, et tänapäeval vÃĩibki päise päeva ajal rahva ees piltlikult kallale tungida ning peksma hakata. KÃĩik, kes seda näevad, peavad asjaolu nende kahe vaheliseks ebameeldivaks asjaks.
Reptiilile ootamatult sÃĩin ma hoopis ta enda ära, aga tead, no nii vastik on olla. Ja mina ei tea, kuidagi käib ikkagi mingi jÃĩu mäng. Pean kogu aeg kilpi peal hoidma ja ennast suureks ning vintskeks tegema. Aga see pole Ãŧldse minu tavapärane olek. Juul lihtsalt eluÃĩppetund oli, mis muudkui kordus ja mille alles nÃŧÃŧd läbisin. No tÃĩsine lasteaia tunne tekkis.

[Maalanna]

Ma ei tea, kas ma olen kompetentne sellise nurga alt nÃĩu andma.

Iseenesest, kui tÃĩesti mÃĩni reptikas tuleb sisse sÃĩitma, nii-Ãļelda paika panema vÃĩi midagi sellist, siis tulebki ennast kaitsta. Vaimselt vastu lÃŧÃŧa, ja kÃĩvasti. Reptikad on tegelikult sisemiselt väga nÃĩrgad ja lähevad kergesti katki, kui vastu hakata. See väline agressiivsus ongi tugevuse illusiooni säilitamiseks. Kui mu mälu mind ei peta, siis tugev kiskjakuju ehmatab nad väga ära.
See reptikate kalduvus teisi lÃĩhkuda on ju sÃŧsteemile kasulik ja loomulikult iga maailm toetab sellist käitumist, mis on temaga kooskÃĩlas.
NÃŧÃŧd aga on see reptikate teema looduse kontrolli all. Nad vÃĩivad kÃŧll olla kohati rohkem tÃĩmblema hakanud.

Lisaks on aktuaalne see uue kirjutaja teema. Toimub Ãŧleminek uuele kirjutajale, aga pÃĩhiliselt on inimesed ju Ãŧhenduses parasiitliku kirjutajaga. Kuna parasiitkirjutaja on varjude kirjutaja, siis ta loobki vÃĩimu- ja muid mängusid (varjud toituvad mängudest). Praegu tuleb igasuguseid imelikke impulsse. Uus kirjutaja lÃŧkkab vana välja, aga parasiitkirjutaja vÃĩitleb elu eest, et mitte ilma jääda inimeste teatavat liiki energiast, mida ta on kogu aeg saanud ja mida inimesed muidu peaksid looduse kirjutaja juhendamisel kasutama enda arengu heaks. Seda parasiitlikku versiooni, et lÃŧÃŧakse nagu mingeid imelikke Ãŧhendusi vahele, et inimeste sisse lÃŧÃŧakse nagu orad ja nende aukude kaudu tÃĩmmatakse energiat ära, on nÃŧÃŧd täitsa vÃĩimalik tajuda. Parasiitkirjutajale alludes luuaksegi vÃĩimuvÃĩitlust, intriige, Ãŧldse igasuguseid mänge. Mingis mÃĩttes toimub praegu iga inimese sees vÃĩitlus kahe kirjutaja vahel.
Inimene saab teadlikult valida, kumma kirjutajaga ta soovib Ãŧhenduses olla, suhtudes Ãŧhesse negatiivselt (soovitavalt Ãŧhiskonna omasse) ja teisesse positiivselt. See valik on oluline inimese enda seisukohast, sest kokkuvÃĩttes jääb ellu ikkagi see, kes on tugevam ja kvaliteetsem.

Muidugi Ãŧhiskonna tuge nagu väga ei tasu oodata

[Norn]

Kas tokrodalased tarbivad tavalisi Ãŧhiskonna mudeleid, et Ãŧhiskonda kitsalt loodusele vastandavad ja pseudoprobleemidega tegelevad?
_________________
Pole olemas kaht Ãŧhesugust asja.

[gladiaator]

[gladiaator]

[Hella]

Kaalusin, et kas pakkuda Sulle seda naudingut ja vastata...

SÃļÃļmise metafoor:
Kui keegi tuleb kallale, teeb ta sellega ka enda haavatavaks. Seega on vÃĩimalik kummalgi lahkuda olukorrast kas väiksema vÃĩi suurema energiakogusega kui varem. Konfliktides vÃĩib juhtuda, et energiajahile tulnu enda sÃŧgav sisemine tragÃļÃļdia saab päevavalgele kistud ja ta ei ole enam see, kes kunagi.

Juht ja reeglid:
Kui inimesed teevad koostÃļÃļd suurema eesmärgi nimel, mis vÃĩib pakkuda väga suurele rahvahulgale energiat, siis on vaja selleks juhti ja juhi reeglitele allumist. Kes vastu tÃļÃļtab, visatakse välja. Siinjuures on vaja juhti, kes oskab näha ja arvestada oma liikmeskonna tugevusi ja omapärasid, et olla kontaktis loova jÃĩuga. Lammastega pole midagi teha.

Õiged lÃŧkked:
Antud juhul Ãĩigetes kohtades ja aegadel sobiv kommunikatsioon, mis loob toetava ning turvalise Ãĩhkkonna, kuna kujundab reaalsust.

Olen enam kui kindel, et kasutasin paganlikku kirjutajat. Kui kahtled, too lagedale vettpidavamaid argumente.

[gladiaator]

[Hella]

Kui ise oled vÃĩimeline rääkima pederastide kirjutajast, siis ei peaks Sul olema raske aru saada ka paganlikust kirjutajast. Kirjutaja on see, mis juhib inimese alateadvust. See, millist kirjutajat kasutad, väljendub vastustes, mida lampi saad, kui mÃĩeldes kÃŧsimusi esitad.

Kui on huvitav uurida, siis on järelikult nauditav kraam.

[toorum]

[gladiaator]

[Hella]

Norn:
See vist on tÃĩesti nii, et kirjutaja edastab programme. Ideaalis vÃĩiksid naised programme meestelt vÃĩtta ja mehed ise luua. Reaalsus on paraku aga teine. Tuleb kombineerida.
Paganlik kirjutaja väljastab minu kogemuse järgi selliseid mudeleid, mille abil olla loodusjÃĩududega kooskÃĩlas, säilitada ja arendada tugevusi ning parandada veapunkte.

Parasiitlik kirjutaja väljastab mudeleid, millega mÃĩttetuid probleeme tekitada, inimesi lÃĩhkuda - ÃŧhesÃĩnaga energiat kantida nii, et inimesed kasu ei saa. RÃŧgad palehigis, annad endast kÃĩik, aga tulemust ei kusagil, aina hullemaks läheb. LÃĩpuks annad alla ja ei Ãŧritagi enam. Enamasti on mudelid väga lihtsad, algelised ning liigselt Ãŧldistavad nagu kÃĩigele oleks Ãŧks universiaalne lahendus. a la kui on pereprobleemid, siis jäta maha.


Toorum:
Täiesti nÃĩus, et tihti pole loomingulisusele väljundit. Ja seda väga nÃĩmedal pÃĩhjusel - kohe, kui hakkad midagi enese tÃĩelisusest välja tooma, siis saad konkreetselt peksa. Lihtsalt tullakse kallale. Inimesed on leidnud mugavustsooni, et kui ma midagi ei arva ega algata, siis nii ongi kÃĩige lihtsam.

Normaalne on vaadata tegija potensiaali, tugevusi, pakkude lahendusi kitsaskohtade puhul. Aga reaalsus on kÃŧÃŧniline pÃĩhimÃĩtteline negatiivne suhtumine.

Eesmärkide ja enese muutumise teemal:
Arvan, et normaalne on esmalt muutus iseendas ja siis selle väljatoomine Ãŧmbruskonda. Näiteks lood visiooni, milline peaks olema Sinu uus tuba. See tuleb iseenda seest. Vastupidi tehes on vÃĩÃĩra tahte teostamine. a la lood mingi suvalise toa ja siis asud sellega kohanduma.

[Norn]

Hella, kui tokrodalased väljastaks reaalselt loodusjÃĩududega kooskÃĩlas programme, nagu sa sisuliselt väidad, siis nad suudaks paremini pÃĩhjendada oma meretähe viit fenomeni ja vastavat värvigammajaad. Paraku nad ei suuda seda Ãŧldse, kogu nende teooria hÃĩljub algusest peale väga Ãŧheselt mingis veidras imemÃŧstilises fantaasiaÃĩhustikus, millel pole reaalsusega olulist seost. Selliseid koomilisi Ãĩhulosse on enamasti väga lihtne lÃĩhkuda, kuigi selleks polegi Ãŧldse pÃĩhjust, sest neil lihtsalt pole reaalset olemise väge ja jÃĩudu. Samuti sellised inimesed, keda saab lÃĩhkuda on enamasti ise parajad parasiidid ja tÃĩeliselt tugevad kurjad loodusjÃĩud lÃĩhuvad sellised Ãŧhe nipsuga mahakärvamiseni.
_________________
Pole olemas kaht Ãŧhesugust asja.

[gladiaator]

[Hella]

Ajasin eelmises postis gladiaatori ja Norni segamini. VÃĩib-olla seetÃĩttu, et teie kÃŧsimuste stiil osaliselt kattub.

Igatahes vastusena nÃŧÃŧd Nornile:
Sina mÃĩtled lÃĩhkumisest. Aga mina mÃĩtlen loomisest. Paganluses on meeletult palju originaalsust ehk asjade uute nurkade alt nägemist. Palju selliseid asju, mida ise vaid kÃĩige salajasemates adumistes oled kogenud, sÃĩnastatakse selgelt ära nagu oleks see mingi elementaarsus. Kuidas Sa seda ei näe? Ja sellist asja hakata lÃĩhkuma? Selliseid asju tuleb ainult toetada. Kindlasti on Sul ka mÃĩni oma nurk. Ja oma nurk ei tähenda mahategemist. Mulle tundub, et Sa otsid mingit Ãŧhte valmistÃĩde, aga see on juba kristlik omadus.

Minu jaoks näiteks on paganlus nagu filosoofiaring, kus arvestatakse ka tajudest saadavat infot. Valitseb reaalsuste paljusus. Arvestatakse, et kÃĩik, mida inimene suudab tajuda vÃĩi mÃĩelda, on olemas - omas reaalsuses. KÃŧsimus on, kuidas need reaalsused omavahel toimivad.

LoodusjÃĩud pole ei kurjad ega sÃĩbralikud. LoodusjÃĩud tundub seda purustavam ja vÃĩimsam, mida enam sellega vastuolus oled. KooskÃĩlas olles loodusjÃĩude nagu ei märkagi. KÃĩik läheb iseenesest edukalt ja libedalt nagu lepasereega. VÃĩimalusi ning motivatsiooni on meeletult. Samamoodi saab inimest lÃĩhkuda nende aspektide ehk veapunktide kaudu, mis loodusega pole kooskÃĩlas. Ja veapunkte on meil kÃĩigil.

ViiendsÃŧsteemi näen mina nii. Seda, et inimene on viiendsÃŧsteemne näitab inimese vorm. Üks pea ja neli jäset. Kahedimensionaalsena on see siis viisnurga kuju. Kolmedimensionaalselt vaadatuna on ta aga sfääri kujuline. Üks pulk ehk olemus keskel ja tema Ãŧmber neli suunda nagu ketas. Inimene käib ringi nagu mikrokosmos ja see ketas pidevalt pÃļÃļrleb ta Ãŧmber. Ketta pÃļÃļrlemine ongi areng - nn idee, sÃŧnd, elu, surm. Siin välja toodud teooria märksÃĩnade järgi on siis piltlikult olemuse Ãŧmber ketas, mis pÃļÃļrleb mÃĩistus-teadvus-hing-vaim-mÃĩistus-...jne järjestuses. Ehk kÃĩigepealt tahan, siis hakkan tegutsema selle suunas, siis on see saanud minu eluks ja lÃĩpuks minu teeks, millel on kindel suund, piirid ja lÃĩpp. Pärast lÃĩppu teen mÃĩistusega jälle kokkuvÃĩtted ja loon uue idee.

Ka mina olen palju juurelnud, kust Tokroda oma sÃŧsteeme ja värve vÃĩtab. Ja kui ma aru pole saanud, siis olen jätnud asja endale lihtsalt teadmiseks. Lihtsamatest sÃŧsteemidest nagu kahend- vÃĩi kolmendsÃŧsteem, on väga kerge aru saada. Rohkematahulised sÃŧsteemid peaksid olema samuti ikkagi mingisuguse tervikuna nähtavad. Saad aru, siis saad, kui mitte, pole ka midagi katki. Aga mÃĩttetu on ennast sulgeda ja pÃĩhimÃĩtteliselt vastu vÃĩidelda, kui ise midagi ei mÃĩista.

Kas Sa mÃĩistad, miks ja kuidas Tokroda näeb nii?

[Norn]

Tegin avastuse, et tokroda ei suuda oma tajusid kuidagi adekvaatselt pÃĩhjendada ja kogu tema teooria on nÃĩrk bluff. Üldiselt pÃĩhjendamatuid fantaasiaid on lihtne lÃĩhkuda ja praeguseks on tokroda teooriast järel vaid varemed. Selle suhteliselt universaalse avastuse täpsem metoodika jäägu siinkohal saladuseks.

Tokrodanismi taktika on aga nagu iga teinegi kristlik taktika, probleeme lahendatakse pseudoprobleemidega, et lihtsalt lambakarjale mÃĩttetut tegevust anda, mis vaid karja koos hoiaks. Kurjus asendatakse parasiitidega ja muude armsate kollidega, igavene elu asendatakse uuestisÃŧnni viirusega. LÃĩpuks on see lihtsalt Ãŧks emotsioonidega lapsemäng ja maagilised hirmuluulud. Selles pole midagi oluliselt uut, mida pole juba tehtud siin päikese all. TÃŧÃŧpiline näide, mida kasutud fantaasiad Ãŧhe mÃŧstiliselt loodusjÃĩududega kooskÃĩlas usujÃŧngriga teevad, kui näiteks kurjad tormikahjustused ei tundu enam kuidagi purustavad sÃĩnaotseses mÃĩttes. Siis juba ollakse lihtsalt tavaline vaimuhaige usuloll valmis.

See on muidugi tore mÃĩte, et inimese jäsemed ja pea kuidagi näitavad, et inimene on mingi viiendsÃŧsteemne olend, paraku ta seda ei näita, sest need asjad pole sisuliselt omadega kuidagi korrelatsioonis. Ka loomadel on jäsemed ja pea, kas ka nemad on viiendsÃŧsteemsed, ja putukad mingid veel eriti kÃĩrged seitsmendsÃŧsteemsed? Sfääri keskel ei ole mingit pulka ju, samuti sfääril pole selget nelja suunda kuskil, mis pole ka kellegi ketas. Vaid kettal saab olla 4 suunda ja pulk, aga ikka mitte kuskil keskel. Kord tulevad mÃĩistusest tahted (tahte ja idÊe seosest vÃĩik veel aru saada), siis aga tehakse seal ka juba kokkuvÃĩtteid, otsustaks juba siis ära? Mis tolku on Ãŧldse tahetest, kui vajadused pole rahuldatud, kuhu jäävad vajadused? Kogu see lapsik filosoofia taandubki mÃĩttetuks sonimiseks, millel puudub igasugunegi seos tegelike reaalsustega ega tugeva filosoofia alustega.

Olen juurelnud piisavalt nende asjade Ãŧle leidmaks, et tokroda ajab nuudleid teile kÃĩrvataha koos pudru ja kapsastega segamini. Ei tea mismoodi “kahend-” ja “kolmendsÃŧsteem” kerged peaks olema, kui “mÃĩistus, vaim, hing ja teadvus” on täiesti arusaamatud ja lambist vÃĩetud mÃĩisted. Millegi vastu vÃĩitlemiseks on vaja millegi pÃĩhjendatud olemasolu, mida aga nähtavasti pole. Tokrodal meeldib lihtsalt usuvett segada ja on oskus elu mÃĩttetult keeruliseks ajada, et siis mingit ajuvaba käpikshÃĩud oma lastega etendada. Bullshitt usumula, eimidagi tÃĩsiseltvÃĩetavat.
_________________
Pole olemas kaht Ãŧhesugust asja.

[Hella]

Olgu Norn, oled mÃĩistetud!

[Norn]

vott siis on kÃŧll hästi.
_________________
Pole olemas kaht Ãŧhesugust asja.

[toorum]