Arengumaagide Foorum

[Tige tihane]

Otsustasin, et refereerin raamatut „Emaarmastus“ Anatoli Nekrassov. Kirjutan, kuidas aega saan.
Selles raamatus on palju kasulikku informatsiooni, mis kattub paganliku teooriaga. Üritan need siin välja tuua.
Seda on hea ajaviiteks lugeda, keda huvitab.

Sissejuhatus:


Liigse emaarmastuse teema on globaalse iseloomuga. Ühtedel rahvastel väljendub see nÃĩrgalt, teistel tugevamalt, kuid see on olemas ja tekitab kogu maailmas palju probleeme.
Alates väikestest perekondlikest arusaamatustest ja lahkuminekutest laste hukuni, keerukate sotsiaalsete probleemide ja sÃĩdadeni- see kÃĩik on liigse emaarmastuse pÃĩhjustatud situatsioonide spekter.


Rongis tuleb alatihti ette huvitavaid kohtumisi. Kitsas kupee, kuhu nagu barokambrisse surutakse inimesed mitmeks tunniks, loob head tingimused huvitavaks aruteluks. Maailm loob mulle alati igasuguseid olukordi Ãĩppimiseks, kogemuste saamiseks ja inimeste aitamiseks. Olen mitmeid kordi kirjeldanud selliseid juhtumeid. Need on reeglina lihtsad, kuid kannavad endas suurt tarkust. Ka seekord arenes kupees kÃĩnelus. Nadežda sÃĩitis Moskvasse.

„SÃĩidan pojakese juurde, ta lÃĩpetab sÃĩjakooli.“

„Arvestades seda, on „pojakene“ juba 22- 23- aastane. Jutkui suur „pojakene“ juba, aga Teie nimetate teda ikka veel hellitusnimega.“

„Ta jääb minu jaoks pojakeseks kuni minu elupäevade lÃĩpuni! Ta on ju minu poeg. Peale selle on ta viimane ja ma nimetan teda „minu väiksekene“.


Otsustasin selle naisega mängida Ãŧht psÃŧhholoogilist näitemängu.


„Huvitav, kuidas Te sÃŧnnitasite lapse ilma meheta? Miks Te räägite, et laps on „minu“ ja mitte „meie“?

„Muidugi vÃĩttis mees osa, kuidas siis ilma temata, kuid olen harjunud teda omaks nimetama, seda enam, et meil mehega on halvad suhted ja ta joob. KÃĩik emad ju räägivad „minu laps““.


Olen tähele pannud, et kui ema nimetab last „omaks“, mitte „meie omaks“ , siis näitab see kohe, millised suhted on perekonnas ja milline saab olema lapse tulevik. See on lihtne test, kuid alati täpne ja annab objektiivse pildi.


„Suhted mehega on just halvad seetÃĩttu, et Teie jaoks on lapsed kÃĩige suurem väärtus elus. Ka joovad mehed tihti, kuna puudub naise armastus, et too kannab kogu oma naiseliku energia Ãŧle emadusse, jättes nii mehe sellest ilma. Nii nad hakkavadki jooma, ringi tÃĩmbama...“

„Minu jaoks on lapsed kÃĩige kallimad elus. Nendele ma elangi. Kuidas siis teisiti? Igale emale, kui ta on tÃĩeline ema, mitte mingi lehtsaba, on lapsed alati kÃĩige kallimad. Ema on valmis lapse eest elu andma.“

„Tänu jumalale, mitte kÃĩik ei mÃĩtle nii, muidu ei eksisteeriks mÃĩistuslikku elu Maa peal enam ammu. Elu Maa peal pÃŧsib just tänu nendele, kes arvavad teisiti ja leiavad, et pÃĩhiline elus ei ole lapsed, vaid mees ja naine, paar- just see on kÃĩige suurem väärtus. Nemad ju loovad kÃĩige suuremat jÃĩudu Universumis- armastust, ja nemad annavad elu. Mees ja naine, paar- see on kÃĩige suurem väärtus!“

„Mis paar! Kui mees joob, siis millisest armastusest ja paarist saab siin rääkida? Tema elab oma elu ja mina lastega oma. Ta tunneb vähe huvi laste ja Ãŧldse koduste asjade vastu ja kÃĩik on minu peal.“

„Öelge, kas Teie elu oli algusest peale selline? Kas ta varem ei meeldinud Teile? Kas ta hakkas kohe esimesest päevast jooma? Nähtavasti muutus ta selliseks Teie kÃĩrval, järelikult olete ka Teie tema sellises arengus sÃŧÃŧdi.“

„Temaga oli algusest peale raske. Ta oli kiindunud oma emasse ja ema sekkus kogu aeg meie ellu, mis mÃĩjus väga segavalt.“

„Näete nÃŧÃŧd, elu juba näitas Teile, kuidas tugev kiindumus segab lapse elu. Miks Te kordate oma meheema viga? Kas Te tÃĩesti ei näe, et lähete sama rada? KÃĩige järgi otsustades olete tugevalt seotud oma lastega ja neid ootab sama saatus, mis nende isa. Lastele saab anda ainult seda, mida ise omate! Teie koos mehega annate lastele edasi neidsamu probleeme.“


Nii me siis vestlesime. Tean, et paljud naised oleksid arutlenud samamoodi.

[rumba]

NÃŧÃŧd ma siis tean, miks vene mehed joptvÃĩimat Ãŧtlevad.
Kunagi nägin seda raamatut ja suhtusin pÃĩlastavalt. Vene autor ja siuke pealkiri. MÃĩtlesin, et raudselt mingi ood baabade hellusele.

Tegelikult väga tore, et sa selle kirjutasid siia, sest mina nägin seda oma ema raamaturiiulis.

Üks kÃŧsimus tekkis ka. Kui tÃĩmmata paralleele paganliku teooria ja antud raamatu pealkirja vahel, siis ema jääb eemaks aga armastus muutub mulliks. Noh selles mÃĩttes, et see emaarmastuse probleem, mis seal raamatus on, seisneb tegelikult ju selles, et lapsed on liig kaua ema mullis. Kuna ma sellest tekstist sain aru, et naine peaks eelistama meest lastele, siis mind huvitab, kuidas autor seda teha soovitab. Kas mullitada vÃĩi mingi normaalsem meetod?

[Itika]

Sama juttu ajas enne Nekrassovit juba Lazarev. Venemaal on teema juba tÃŧkk aega kuum olnud just seoses joomarlusega. On hakatud pÃĩhjusi ja lahendusi otsima. Läänes, kus käib pikemat aega perekonnainstitutsiooni katiivne lagundamine on hakatud samuti märkama, et need pered, kus mees ja naine Ãŧheskoos välisele survele vastu seisavad, on lÃĩppkokkuvÃĩttes elujÃĩulisemad kui need, kus lapsi esiplaanile seatakse.

Mul vanaemagi meenutab oma lapsepÃĩlve (1910-1920-ndaid), et Ãŧhes tavalises eesti peres läksid toidulauas parimad palad ikkagi vanematele, mitte lastele. Paigas oli see, kes on peres tähtsaim. Tema isa oli siiski kaevanud, et keppi ei saa oma naisega piisavalt teha, sest nii kui "jättis pÃŧksid voodisamba otsa", nii oli jälle laps tulemas... Noha, aga arvestades, et kuuest jäi alles ainult kaks, siis jätkusuutlikkuses jäädi plusspoolele.

Aga Ãŧks asi kÃŧll ajab veidi pahaseks nimetet vene autorite osas. See, et neis käsitlustes muudkui räägitakse, kuidas just pojad kannatavad hullusti selle va "emaarmastuse" käes. TÃŧtardest on juttu palju vähem.

Seepärast ka Ãŧks filmisoovitus:
"Drop Dead Fred" (1991)
_________________
Must Kaardivägi

[Tige tihane]

Rumba
Proovin kÃĩik asjalikud mÃĩtted raamatust siia kirjutada. Aga autor rÃĩhub armastusele mehe ja naise vahel ("Armastuse Ruum" nagu Nekrassov seda kutsub). Ta kirjeldab, et paljud mehed ja naised on psÃŧÃŧhiliselt sÃŧndimata. Seega on nad veel kolmekÃŧmendateski lapsed, vÃĩi jäävad selleks surmani. Nii et mehe ja naise suhte seisukohast räägib ta Ãĩiget juttu.

Ta toob näiteks välja olukordi, kus ema leiab pojale endasuguse naise, kes ka poega ilusasti ohjes hoiaks. Et mees jääks tuhvlialuseks ja oleks sellega ka edaspidi kaudselt oma emaga seotud. Poeg aga peaks leidma Ãĩige naise, kes teda toetaks ja tema mehelikkuse välja tooks. Oi, siin tuleb sellest veel palju juttu...

Itika

Aga naistele on ÃĩpetussÃĩnu see- eest palju selles raamatus.
Tänud soovituse eest!

Sinu jutule lisaks, et mulle ei istu selline riigipoolne sekkumine pereellu: http://www.postimees.ee/?id=234640 "Ministeerium: vitsakasvatuse keelamise eesmärk pole kedagi karistada".
See on selline asi, et keelan, käsen, poon ja lasen.
Ei näe nagu tegelikku riigipoolset lahendust, kuidas kasvatada täisväärtuslikku kodanikku.

[Hella]

Väga huvitav teema!
SÃĩna "emaarmastus" on minu arvates vigase semantilise väljaga. Seal on sees pooltÃĩed - nÃĩnda see praegu toimib ja inimeste ajudesse vigaseid käitumismudeleid sisestab.
Iseenesest on vanema-lapse suhe vÃĩimusuhe. Minu arvates, kui mees (vÃĩrdne partner) sealt kÃĩrvaldada, siis tekib probleem: vanem kontrollib last, aga kes kontrollib vanemat? Toimiva partnerlussuhte puhul kontrollivad/vastustavad mÃĩlemad partnerid teineteist ja nÃĩnda on ka lapse huvid/vajadused paremini kaitstud.

Paganlik temaatika käsitleb emaarmastuse puhul murdeea ja iseseisvaks saamise problemaatikat. NÃĩnda on selles kontekstis emaarmastus pigem negatiivse tähendusega. Isiklikult olen alati arvanud, et iseseisva ja sÃĩltumatu inimese emaks olemise Ãĩppetund seisnebki mÃĩistmises, et mitte see kunagi lapseks olnud isik ei vaja seda ema, vaid see ema peab oskama nÃŧÃŧd kohanduda selle täiskasvanuga, sest sisuliselt vajab tema ju seda suhet. Noor inimene saab alati hakkama, aga vanad inimesed on need, kes tihti masendusse langevad, ennast Ãŧksildasena tunnevad, enam hakkama ei saa ja mÃļÃļda ilma ringi kiratsevad.
Täiskasvanud inimesel peab ikka päris palju head soovi ja tahtmist olema, et äärmiselt nÃĩmedalt käituva emaga ÃŧleÃŧldse suhelda. Austus on see, mis on sellise ema Ãĩppetund!

[Tige tihane]

***

Veendusin veel kord, kuivÃĩrd tÃŧÃŧpilisi vigu teevad inimesed elulistes situatsioonides ja hiljem kurdavad tekkinud probleemide Ãŧle. Aitab sissejuhatusest, sÃŧvenegem teemasse.
Elu Ãĩpetab inimesi kogu aeg, luues iga päev palju situatsioone nii näidetena kui Ãĩpetustena. MÃĩned on väga tÃĩsised, on nii dramaatilisi kui koguni traagilisi Ãĩppetunde.

Buss lastega sattus avariisse, sÃŧnnitusmajas nakatusid imikud surmavasse haigusesse, pÃĩles lastekodu, veepargi katus varises sisse just seal, kus asusid lapsed, kukkus allal lennuk lastega, terroristid hÃĩivasid kooli, vägistasid ja tapsid lapsi... Selliseid teateid saabub palju igal aastal. Rääkimata sellest, et palju lapsi hukkub haiguste tagajärjel, upub veehoidlates, satub auto alla vÃĩi lihtsalt kaob teadmata kuhu.
Miks hukkuvad lapsed? Mida nad jÃĩudsid elus halba teha, et nii vara lahkuda, pealegi traagiliselt? Raske on vÃĩtta tragÃļÃļdiat Ãĩppetunnina ja me ei vÃĩtagi, kuid Ãĩppetunnid korduvad ja tragÃļÃļdia järgneb tragÃļÃļdiale. Lapsed hukkuvad ikka ja jälle nii Ãŧksikult kui gruppidena. Televisioon ja ajalehed levitavad neid teateid Ãŧle maailma, kuid meie ei taha aru saada toimuva tegelikest pÃĩhjustest. Need on aga meile kÃĩige hirmsamad Ãĩppetunnid!
Nad toimuvad juba siinsamas, puudutavad meie lähedasi. Seda arvestades jätkuvad sellised Ãĩppetunnid, kuna inimeste teadvus muutub aeglaselt.

Kui hukuvad lapsed, ka vÃĩÃĩrad, on raske säilitada kainet mÃĩistust ja toimunu pÃĩhjustest objektiivselt aru saada. Asju on vaja lihtsalt laiemalt mÃĩista. Aeg on elada kÃĩrge teadlikkuse seisundis, sest muidu hakkavad probleemid lisanduma ja Ãŧha rohkem inimesi lahkub elust „teadmata“ pÃĩhjustel. See kÃŧsimus on eluliselt tähtis.

Lapse enda lahkuv hing ei kannata- kannatavad vanemad.
Vanemate, kÃĩrvalolijate ja nende jaoks, kes seda kuulsid, on see traagiline sÃŧndmus. Milliseid Ãĩppetunde peavad inimesed saama sellistest tragÃļÃļdiatest? KÃĩige tähtsam ja keerulisem Ãĩppetund on toimunu pÃĩhjuste mÃĩistmine.

Mul on tulnud palju kordi suhelda vanematega, kes olid lapse kaotanud, ja leida pÃĩhjusi, mis viisid taolise tragÃļÃļdiani. Paljude aastate kogemus näitab, et peamine pÃĩhjus peitub vanemate liialdatud tunnetes laste vastu, väärtushinnagute rikkumises.


*Suurem osa loeb siiani lapsi elu suurimaks väärtuseks.*


***

[Tige tihane]

***

Vanematele on raske seletada tragÃļÃļdia pÃĩhjusi, kui see on juba juhtunud. Alles mÃĩne aja mÃļÃļdudes vÃĩivad nad millestki aru saada ja seda vastu vÃĩtta. PÃŧÃŧame vÃĩimalikult sÃŧgavamalt tungida probleemi, et poleks selliseid tragÃļÃļdiaid ja et vanemad kannataksid vähem. Mida rohkem inimesi hakkab mÃĩistma lastega seotud probleemide tegelikke pÃĩhjusi, seda vähem on kannatusi nii neil endil kui paljudel teistel.

KÃĩigi taoliste eluliste näitemängude peategelaseks on emaarmastus. On ka isasid, kes armastavad meeletult oma lapsi, kuid neid esineb harvemini. See on ka arusaadav, kuna emadus tärkab naises juba raseduse ajal ja loob Ãĩndsuse tunde, et temas peitub uus elu ja uue inimese sÃŧnni ootus. Edasi, lapse ilmale tulek, hämmastus ja rÃĩÃĩm tema esmakordsest kätel hoidmisest, rinnaga toitmise sÃŧgav mÃĩnutunne ja rahulolu, Ãĩnn, et laps vajab tema hoolitsust ja armastust. KÃĩik see loob erakordse ja kordumatu emalike tunnete ja emotsioonide kompleksi.

Suurem osa emadest tunnetab seda täiel määral. Nii sÃŧnnib pÃŧha emaarmastus, millest on harjutud rääkima vaid ÃŧlivÃĩrdes. Emaarmastuse Ãŧlistamise taustal (kuni jumalike sfäärideni) on selle kahjulikkusest kÃŧllalt riskantne, kuid vajalik rääkida. Inimene peab endale teadustama selle tunde mÃĩlemat kÃŧlge, sest sellel on niivÃĩrd oluline osa inimese elus.

***

Emadus on programm, mis inimese loomisest alates pannakse temasse instinktina. See programm on vajalik järeltuleva pÃĩlve sÃŧnnitamiseks ja kasvatamiseks. See on loomade maailma programm, kuid loomad, erinevalt inimestest, saadavad oma väiksed Ãĩigeaegselt iseseisvasse ellu, isegi sunnivad minema, et nad kasvaksid oma liigi väärilisteks. Inimestel aga lisanduvad instinktidele täiendavad programmid, mis on seotud Ãŧhiskonna ja religioonidega.

Nii muutubki emadus naise elus pÃĩhiliseks. Juba lapsepÃĩlvest peale sisendatakse tÃŧtarlapsele, et ta peab saama emaks! Laps näeb enda Ãŧmber just sellist elu ja Ãŧhiskond sunnib talle just taolist elu mÃĩtet peale. Keegi ei räägi sellest, et ta tuleb siia ellu selleks, et armastada! Armastada ennast, inimesi, mehi, Maad, elu, ning emadus vÃĩib sellega kaasneda, kui ta seda soovib, juba kui selle armastuse tagajärg. Just tagajärg, mitte kui elu peamine siht!
Emaarmastust on harjutud pÃŧhaks pidama. Kuid ilma selle negatiivsete kÃŧlgede avamiseta ei saa inimesed liikuda tÃĩe poole mehe ja naise, vanemate ja laste suhete keerulistes kÃŧsimustes.
Kirjanduses, kinos, teatris räägitakse palju emaarmastusest ilma jäänud laste kannatustest ja vähe selle kÃŧsimuse teisest poolest.

Arvan, et inimesed pole kÃŧllalt sÃŧgavalt tunnetanud seda liigse emaarmastuse negatiivset mÃĩju, mis purustab saatusi ja on vahest koguni laste elust lahkumise pÃĩhjus, mis tekitab haigusi naisele endale, lÃĩhub perekondi ja Ãŧhiskonda. Vähe sellest, paljud naised ei soovi sellest midagi kuulda.

Mida tähendab liiga tugev emaarmastus? Kui armastus laste vastu on tugevam kui armastus mehe vastu, kui lapsed asuvad ema väärtushinnangute sÃŧsteemis esimesel kohal ja mees, tihti ka ema ise, surutakse tahaplaanile.

***

On olemas kindlad kriteeriumid, mis näitavad liigset emaarmastust. KÃĩigepealt on need laste haigused ja purustatud saatused. Teiseks mehe realiseerimatus, tema haigused ja alkoholism.
Kolmandaks- tÃĩsised probleemid peresuhetes. See kÃĩik on see, mis kerkib pinnale. Tegelikult on kogu Ãŧhiskonnas palju realiseerimata mehi ja naisi, selle pÃĩhjused peituvad samuti liigses emaarmastuses. KÃĩik see ei ole minu fantasia vili. Vaadake tähelepanelikumalt enda Ãŧmber ja Te näete sellele palju kinnitusi.

Kas sellist ematunnet saab Ãŧldse armastuseks nimetada? TÃĩesti, tegelikku armastust on selles väga vähe. Sellepärast oleks Ãĩigem seda nimetada emalikkuse tundeks.

Mis on selle kahjuliku tunde tekkepÃĩhjused?
Esimene ja kÃĩige tähtsam: naine ei mÃĩista oma elu mÃĩtet ja selle tagajärjel läheb väärtushinnangute sÃŧsteem paigast ära. See vÃĩib näida vaieldav, kuid sÃŧgav psÃŧhholoogiline analÃŧÃŧs näitab, et just see pÃĩhjus on peamine.

Teiseks pÃĩhjuseks on samasuguste probleemide olemasolu vanematel ja vanavanematel. See tähendab, et probleem kerkib esile suguvÃĩsa sÃŧgavusest ja antakse kogu aeg edasi järgmistele pÃĩlvkondadele.

Kolmandaks pÃĩhjuseks on kaasaegse Ãŧhiskonna moraalsed hoiakud ja traditsioonid, mis sunnivad asetama lapsi elus esimesele kohale. Probleemi sÃŧvendab veel see, et religioonid on asetanud „pÃŧha emaduse“ sÃŧgavale uskumustesse ja see on saanud maailmavaate aluseks.

Neljandaks pÃĩhjuseks on emaslooma tunne, mis inimeses on moondunud omanditundeks. Omanditunne annab naisele lootust vastutundeks ja laps väljendabki otseselt vastutunnet. See muudab ema- lapse seose väga tugevaks. KÃĩik see loob tugeva kiindumuse, mida tihti pole vÃĩimalik purustada elu lÃĩpuni. Harva juhtub, et naise iseloomus puudub armastatud lapse suhtes omanikutunne. See näitab kÃĩrget vaimset seisundit, millest palju räägitakse, kuid mida sageli pole.

***

[nosalt]

Eile oli Tartus A. Nekrassovi seminar. Ja mis näen - enamus naiskuulajad (~ 85%). Meeste leigus viib uute amatsoonideni?

[Tige tihane]

[viplala]

see on normaalne, et mehed huvituvad vähem teiste meeste kirjeldustest ja tÃĩlgendustest maailma kohta

[Tige tihane]

Veel Ãŧheks ematunde oluliseks koostisosaks on haletsemine.

Siit ka hädad. Vene naised haletsevad mehi, eriti aga lapsi. Haletsusest kasvab välja eneseohverdamine. Haletsust samastatakse tihti armastustundega. Haletsust väljendada on kergem kui armastust ja sageli asendab ta seda. Samas purustab ta seda, keda haletseb, alandab teda ja takistab arenemist. Haletsetakse nÃĩrku, haigeid ja vigaseid, kinnitades sellega nende seisundit. Mida rohkem inimesi haletsetakse, seda rohkem on neil probleeme.

Siin on Ãŧles loetud selle globaalse probleemi- liigse emaarmastuse- pÃĩhilised pÃĩhjused. Neid kohtab elus tihti, peaaegu igas perekonnas. Sellepärast elamegi nii.

[Tige tihane]

Vaatame Ãŧht näidet elust.

TÃŧÃŧpiline kolmeliikmeline perekond- isa, ema ja poeg. Keskmise jÃĩukusega, vanematel on kÃĩrgem haridus, suhted perekonnas head: mees ei joo, ei tÃĩmba ringi, sÃĩnelusi pole keegi kÃĩrvalt kuulnud. Poeg kasvas vaiksena, kuulekana, Ãĩppis koolis „normaalselt“, kampades ei käinud, ei suitsetanud, narkootikume ei tarvitanud.

Vanemad olid lapsega rahul ja kiitsid teda rahuliku elu eest- ta ei vajanud midagi. Nad ei seotanud rohkem lapsi, sest nii vÃĩis vÃĩimaldada kÃĩike Ãŧhele lapsele.
Vanemad valisid vastavalt oma suhetele ja rahalistele vÃĩimalustele pojale sobiva instituudi (tasulise muidugi). Talle endale oli ÃŧkskÃĩik kus Ãĩppida, seda enam, et kÃĩik maksti kinni ja tal ei olnud vaja eriti pingutada. Vanemad ostsid ÃŧliÃĩpilasele „ÂŽiguli“. Elu kulges rahulikult edasi. Kui poeg tahtis alustada kooselu neiuga, Ãŧtles ema: „Kui abiellud, siis palun, kÃĩik peab olema „inimeste“ moodi.“

Ülikooli lÃĩpetamise puhul palus poeg välismaist autot. Vanemad pingutasid (ema vÃĩttis pangast laenu) ja kinkisid pojale sÃŧnnipäevaks uue BMW.

Kus on selles olukorras liigne emaarmastus, kÃŧsite Teie. Natuke hellitasid oma last ja kes seda ei tee? Kui vanematel on vÃĩimalus, miks siis mitte vÃĩimaldada ainukesel pojal hästi elada? Andmise suuruse Ãŧle vÃĩib vaielda- seda otsustab iga pere iseseisvalt. Tihti vÃĩib näha, kuidas lapsed riietuvad oma vanematest paremini, omavad rohkem privileege. See on erladi kÃŧsimus, ehkki puudutab samuti liigseid vanemlikke tundeid.

Selles standardses situatsioonis poleks justkui midagi erilist, kuid järgnevad sÃŧndmused panevad mÃĩtlema. Oma sÃŧnnipäeval, saanud kingituse auto näol kätte, sÃĩidab poeg suure kiirusega vastu posti ja hukkub, temaga koos ka kolm sÃĩpra.
Vanemate mure, kes kaotasid ainukese poja, on kirjeldamatu. Ema peab veel viis aastat maksma laenu auto eest, mis iga kuu tuletab meelde, et see pÃĩhjustas ta poja surma. Miks see juhtus? Miks oli saatus selle naise vastu nii karm? Mille eest?- kÃŧsib ema.

Kirjeldasin seda juhtumit vanemate nÃĩusolekul, avaldamata nimesid ja sÃŧndmuse toimumise kohta. PÃŧÃŧame jÃĩuda selles keerulises situatsioonis selgusele ja teha Ãĩigeid järeldusi. Loodan, et paljudel aitab see sÃŧndmus aru saada oma probleemidest.

Peres mängis „esimest viiulit“ ema. Tähtsamaid probleeme perekonnas lahendas sihikindel ja tahtejÃĩuline naine, eriti siis, kui kÃŧsimus puudutas poega. Tema jaoks oli poeg elu peamine väärtus. Ta nÃĩudis ka seda, et ei oleks teist last, ehkki Maailm tÃĩi talle selle kÃŧsimuse lahendamise lähedale Ãĩige mitu korda. Ema kontrollis täielikult perekonna ja sealhulgas poja elu.

Isa oli pehme loomuga ja täitis rahulikult naise otsused. Ja kui oli vastu, nagu viimase auto puhul, siis alistus ruttu naise tahtmisele. Ta pÃŧÃŧdis mitte vaielda ja oli juba ammu olukorraga leppinud, mis hoidis perekonnas häid suhteid. Taoliselt positisoonilt ei vÃĩinud aga isa saada pojale autoriteediks.

Jälgides isa, sai poeg juba varakult aru, et selline hoiak on kasulik: mida vähem vaidled, seda suuremat kasu saad. Emale meeldis poja leplikkus ja ta kiitis teda veel takka. Ega asjata Ãļelda- vaga vesi, sÃŧgav pÃĩhi. Noor energia nÃĩuab väljapääsu, kuid kÃĩkjal on ema kontroll ja keelud.

Ja ta leidis väljapääsu: hakkas salaja tegelema vÃĩidusÃĩiduga.
Mitte professionaali, vaid asjaarmastajana, koos samasuguste mahasurutud ja rahulolematute noorte inimestega, kellel oli vaja eneseteostust. Nad otsisid teelÃĩike, kus puudus miilits, ja kihutasid igasuguste reegliteta: neil oli psÃŧhholoogiline vajadus minna Ãŧle piiri, noor energia lihtsalt nÃĩudis seda.

Pealtnägija rääkis, kuidas noormees rooli taha istudesmuutus. Ta muutus lausa teiseks inimeseks: agressiivseks, jäigaks. Ta nagu rebis end vÃĩrgust vabadusse ja tundmata ohtu, elavnes. Kui ta sÃĩitis emaga, siis ei Ãŧletanud ta lubatud 60 vÃĩi 90 km/t. Ja kui peale tema hukkumist emale Ãļeldi, et kiirus oli ligi 200 km/t, siis ema ei uskunud: „Ta ei sÃĩitnud kunagi kiiremini kui 90!“ Ta ei tundnud oma poega Ãŧldse.

Poja sisemine maailm osutus emale tundmatuks. Talle oli vaja välist korralikust, mida poeg ka ilmutas. Tugevas emaarmastuses ei ole kohta siiral sÃĩprusel. Siin ehitatakse vaid Ãŧhesuunalisi suhteid. Isa ei olnud pojale autoriteet. Ainukene, kellega poeg sÃĩbrunes, oli vanaisa. Vaatamata suurele vanusevahele oli vanaisa talle sÃĩbraks ja kui ta suri, elas poiss seda raskelt Ãŧle ja käis tihti tema haual. Kui sugulane kÃŧsis ta käest, miks ta nii tihti haual käib, vastas poiss, et käib vanaisaga rääkimas. Tal puudus sÃĩbralik suhtlus.

Maailm andis vanematele palju erinevaid märke, hoiatades neid, et poisiga ei ole kÃĩik korras, kuid tugev emaarmastus on pime. Mida tugevam see tunne on, seda raskem on ema teadvuseni jÃĩuda. Sellepärast ei märganud ta ka poja seisundi kahestumist, tema topelt- elu, tegelike väärtuste puudumist. Emas endas olid väärastunud väärtused ja ta ei saanud olukorda objektiivselt hinnata. Ta ei kuulnud ega näinud hoiatavaid ja etteÃŧtlevaid märke.

Laste surm oli alati Ãĩppetund vanematele. See on tÃĩsine sÃŧndmus nii vanematele, sugulastele, suguvÃĩsale kui Ãŧmbritsevatele inimestele. Kahjuks teevad sellistest rasketest sÃŧndmustest väga vähesed järeldusi. Inimesed ei Ãĩpi sageli ei vÃĩÃĩrastest ega oma vigadest. Sellepärast elavadki paljud vanemad oma lastest kauem.

[Hella]

[radiaator]

Finaalfantaasia vaevab ennast mingi mehe emaigatsusega
vaata et ta sust omale mammat ei tee

[Tige tihane]

[naine]

Mind panid need lÃĩigud kÃŧll palju mÃĩtlema... kirjutab kÃŧll nagu venelane aga siiski.. palju elulisi näiteid...mis on Ãĩiged.

Üldiselt ega mehed ei mÃĩistagi kunagi emaarmastust... see tuleb kuskil tugevalt seespoolt ja selle vastu ei saagi, sest see on tugevam kui inimene ise, tunne on tugevam kui ema enda vajadused. Mu enda laps on 14 ja selline tugev omanditunne on kadunud aga kui ma peaksin kunagi veel lapsi saama, siis oleks ma hoobilt jälle emalÃĩvi. Jah, aga oluline on selle juures see, et kogu oma armastust ei suunata lastele. Mehele oma ja lapsele oma. Esimese lapse kasvatasin ma praktiliselt Ãŧksi Ãŧlesse, teisele lapsele tahan ma isa, sest nii peab see olema, nii on Ãĩige.