Arengumaagide Foorum

[akk]

Päiksekiirel lasti siisminna isikuomaduste pärast ja ka ametialased oskused jätsid soovida, ei tundnud programmi mida oleks pidanud tundma. KÃĩik sekretärid peavad programme oskama, see on elementaarne. Kindlasti oli vaja mingil alg vÃĩi kesktasemel natuke asja tunda. Aga kuna inimene oli Ãŧliemotsionaalne, siis sellist on väga raske Ãĩpetada.

[Tokroda]

Muideks kÃĩik on vÃĩimalik.
Tuleb vajutada Ãĩigeid nuppe.
ka omanikku saab lahti lasta.
_________________
Inimene ei ole arenenud ahvist vaid neegrist.

[päikse kiir]

tagantjärele mÃĩeldes tänan end taevani, et sealt ära läksin. miski selles ettevÃĩttes muutis mind Ãŧli emotsionaalseks. hakkasin lausa oma eriala vihkama. nÃŧÃŧd enam mitte . kui tunnen, et emotsioonid hakkavad vÃĩimust vÃĩtma sinu Ãŧle, siis on midagi mäda. ja oligi. mina ei sobinud sinna ettevÃĩttesse ja sealne juhtkond ei sobinud minu vaadetega. igaasja kohta pidi aru andma ja end tÃĩestama. lÃĩpuks see sÃļÃļb sinu kui isiku nagu ära. ja oledki varsti inimvare kui ennast ei kuula Ãĩigel ajal. kÃĩik, kes sealt on läinud minema on hetkel headel kohtadel ja omadega rahul. ja eks see tÃĩesti vastab tÃĩele, et kala hakkab mädanema peast. juhtkond, kes juhib tÃļÃļtajaid ainult oma toast ja ei suhtle tÃļÃļtajatega eriti, siis ei saagi sealt midagi loota. paljud selle ettevÃĩtte tÃļÃļtajad vÃĩibolla vaidleksid vastu mulle, ma ei tea mis se oli, aga kui olin tÃļÃļ- intervjuul firmasse kandideerides, siis kiire sisehääl, et ma ei sobi siia. ma loll ei kuulanud ennast. ja juhti vaadates tajusin vÃĩi tundsin, et ta ei ole juht. ta ei sobi juhiks, juhtima inimesi. kes on hea spetsialist, ei pruugi olla hea ettevÃĩtte juht. minu ja paljude teiste kaastÃļÃļtajate pealt sai see väide kinnitust. ja see väide sai ka kinnitust, et iga halb samm viib sind lähemale paremale. hetkel tÃļÃļtan kunstiakadeemias Ãĩppesekretärina ja olen Ãŧli rahul. akadeemiline Ãĩhkkond on hoopis teine tera. harib ka sind ennast. nÃŧÃŧd mÃĩistan miks inimesed tÃļÃļtavad ja on tÃļÃļtanud 40-50 aastat samas asutuses. kunstis on midagi sellist, kus saad olla selline nagu tahad. keegi ei vaata su peale viltu, kui oled selline nagu sa oled. ja see on nagu vabastav tunne, mida ei tundnud erasektoris tÃļÃļtades. sry. tuli pikk jutt. kuid tundsin et pean ära rääkima. ei tea isegi miks
_________________
elu on ilus...

[Tige tihane]

[Pilleriin]

jajaa, need on need tÃŧÃŧplaused, mida igal tänapäeva juhtidekoolitustel ja kogu selle raamatuvirna seest, mis kirjutatud juhtimisest, leida vÃĩib: ..."Kala hakkab mädanema peast"..., ...spetsialist ei pruugi sobida juhiks"..., ...tuleb luua sobiv keskkond..., ...tegeleda tÃļÃļtajate vahelise mikrokliimaga...

...ja ikka veel on nii, et vÃĩimul on mingid jobud, kes suruvad vÃĩimekate potentsiaali alla, peedistavad ning ei paranda lihtsaid asju, mida oleks vÃĩimalik kerge vaevaga paremaks muuta.

Üks ÃĩppejÃĩud rääkis loengus nii: organisatsioonis on kolme liiki inimesi. Ühed (tavaliselt kÃĩige vähem tasuvatel ja madalamatel positsioonidel), kes ei tea ega hooli, mis organisatsioonis toimub, mis on organisatsiooni eesmärk. Teised on need, kes on teavad täpselt, mis toimub ja aitavad kogu jÃĩust sellele arendavalt kaasa. Ja kolmandad (neid on tihti juhtide hulgas) on need, kes teavad kÃŧll, mis toimub, mis on organisatsiooni missioon, aga teevad kÃĩik, et midagi ei muutuks, et kÃĩik säiliks nii nagu on. Tavaliselt on nende eesmärk säilitada oma vÃĩim ning positsioon.

[tuuletooja]

ehk siis asi hakkab sellest
meil on pooluslik maailma.. Ãŧhtesid kotib, teisi ei koti.. ja nagu selgelt näha siis antud juhul pole sel mingit vahet.

[tuuletooja]

punane seadus.. alati on mÃĩlemad pooled olemas

[Pilleriin]

Selle pooluste teema juures on just see lahe, et alati peab olema konflikt, teineteisele vastanduvad vaated. Kui Ãŧks pool vÃĩtab Ãŧle teise poole vaated, siis konflikt lakkab ja see olemasolev muutub nähtamatuks, mÃĩttetuks, jÃĩuetuks. Seega just konflikt paneb asja särama ja teised hakkavad seda nägema. Kui tahta millelegi jÃĩudu taha panna, on vaja otsida talle vääriline vastane. Konfliktist on saanud funktsioon.

Siin ongi see nali, et minu jaoks ei vastandu, vaid täiendavad teineteist funktsionalism ja konflikti paradigma ja siit saab arendada lÃĩbusa mÃĩttemängu edasi selle kohta, millal olla funktsionalist, millal konfliktil seiseva maailmakorralduse pooldaja.